Eesti Laul. Pettumus, mida ei tohi tunda!?
Lugesin eile mu meelest päris hästi kirjutatud arvamusavaldust “Klähvib, ei pure – mis juhtus “Eesti Lauluga”?” (Sirp). Kes otsib logisid lugedes ka sisu, võib vabalt linki klikkida ja antud artiklit lugeda, mis sest, et see on kellegi teise sulest. Sisu sel on. Ja mitte iga blogipostitus ei suuna sisu poole.
Lühidalt artikli autor Mart Niineste on Eesti Laulus pettunud. Kui Juhan Paadam lõpetas ja Eesti Laul alustas, siis viimane justkui lubas Mardile midagi. Ta pöördub Eesti Laulu poole:
Kunagi olime semud. Ajasime ühist asja. Kutsetega osalevad laulukirjutajad, näotu tapeedipop, kitš, Eurovisioni lauluvõistlus kui aasta tähtsamaid muusikasündmusi – sa lubasid selle kõik kõrvale jätta. Tõotasid olla uue eesti muusika teenistuses. Ja seda lubadust on murtud. Mardi ootuseid on petetud.
Mardi ootuseid on petetud. Seda ütles ta ise. Need olid tema ootused. Need olid tegelikult päris paljude eestlaste ootused. Need, kelle ootused need ei olnud, need ei saanud aru, kuidas “otsime mingit Eesti oma laulu ja anname kõigile (ka tundmatutele) võimaluse” kontseptsioon sünkis sellega, et see laul lõpuks miljonite ette Eurovisionile saadetakse. Pean tunnistama, et olin ka ise esimesed aastad selles paadis. Heidy Purga tundus arust ära.
Mart Niineste sorib oma selleaegsetes mälestustes:
Sul polnud lihtne, sest kaks esimest aastat peksis sind armutult Õhtuleht ja Kanal 2 „Reporteris“ oli suisa oma euroloo konkurss, kus vastandati „normaalne“ ja „alternatiivne“ muusika. Kaitsesin sind, sest oli vaja. Kirjutasin osalejatest portreelugusid. Proovisin inimesi harida, et Koit Toome ja Birgit Sarrap ei ole kogu muusika. Mulle meeldis, et sa lõid uppi väljakujunenud kastisüsteemi, purustasid klaaslae peavoolu ja allhoovuste vahel. Mis mõttes on meie muusika vaid x inimest ja y klišeed? Sa tõestasid vastupidist.
Minu meelest on rõhk mõttel – mulle meeldis, et sa lõid uppi väljakujunenud kastisüsteemi, purustasid klaaslae peavoolu ja allhoovuste vahel. Klaaslae peavoolu ja allhoovuste vahel. (Mõttepaus!). Isegi kui tulemus ja kontseptsioon ehk esialgne Eesti Laul otseselt kohe ideaalne ei olnud, siis iseenesest see muudatus on värskendav. Väga värskendav. Minul oli küll labaselt öeldes siiber ees nendest klaaslae peavoolu iga-aastasest samadest artistidest. Tahtsin näha midagi uut. Ükskõik, mida.
Minule üritus tervikuna isegi meeldis, selles osas ma üldse ei samastu Mardiga. Mõni laul meeldis rohkem, mõni vähem. Aga mingi rahulolematus on sees. Lugesin seda Niineste artiklit ja kuigi see oli ülevõlli ja emotsionaalne, siis noppisin sealt oma tõeterad välja. Sain aru, mis mind häiris – oleme astunud sammukese tagasi “staaride paraadile”.
Täna lugesin, mis Indigoaalane kirjutab. Mulle väga meeldib, kuidas ta sõnu seab ja oma mõtteid väljendab. Nauditav. Paraku ei saa ma seekord üldse nõustuda. Ta ütleb:
Mart on muidugi täiesti omaette teema. Tema on kuidagi aru saanud, et sellel konkursil valitakse uut muusikat. Ma olen sel teemal korduvalt arvamust avaldanud, aga kuidas ei saa inimesed aru, et kui võitja väljund on Eurovisioni lava, siis see ei saa olla Laulukarusselli lõppvoor. Esimene esinemise kogemus ei saa tulla hiigellavalt. See pole õiglane. Ja see pole aus ka teiste nn vanade tegijate suhtes.
Ma saan tegelikult aru Indigoaalasest, aga ma lihtsalt üleni ei nõustu, eriti selle koha pealt, mis puudutab õiglust. Esimene kogemus ei saa tulla hiigellavalt – see pole õiglane ega aus ka vanade tegijate suhtes? Ma küsin, kas aus on siis uued tegijad kohe välja jätta ja ainult vanade tegijate vahel valida?
Ega siin ei olegi super lahendust, sest on inimesed, nagu Mart Niineste ja inimesed, kes tunnevad nagu Indigoaalane ja veel kolmandaid ja neljandaid. Aga arutelu on ju hea! Variantide analüüsimine ja küsimine, mida me üldse saavutada tahame, on hea!
Indigoaalane aga küsib – kui raske on ometi rõõmustada?
Ma küsin – kas pettumust ei tohi tunda? Tohib? Aga ei tohi väljendada? Kas pettumust peab häbenema? Kas oma tunded peab alla suruma? Kas pettumuse väljendamine on kellegi solvamine?
Ma ei looda, et Laura Eurovisionil oma kleidi otsa koperdab ja pikali lendab. Ma ei soovi ka, et Koit kogemata sprey-päevitusega üle päevitab ja veel oranžim näost paistab. Aga kas ma pean südamest edu soovima? Arvan, et kõigil on õigus olla pettunud.
R
Minu jaoks kaotas Eesti Laul oma mõtte umbes sellel hetkel kui Winny Puhh ei võitnud… See aasta olid kõik laulud väga keskpärased ja “eurovisioonile sobivad”. Minu isiklikul arvamusel ei peaks sellele mõtlema, peakski saatma muusikat, mis erineks kuidagigi sellisest keskmisest Eurovisiooni laulust.
Lawra
Minu jaoks oli ka tohutult suur pettumus, kui Winny Puhh ei võitnud ja Eurovisioonile saadeti rase Birx oma klišeeliku ballaadiga.
Kris
No vaene ennastimetlev Niineste pidi siis kohe esimese Purga Eesti Laulu peale üsna pettunud olema, sest sealt saadeti Eurovisioonile Sven Lõhmuste.
Ja kes seda on öelnud, et pettumust ei tohi tunda? Sel aastal on neid pettunuid kuidagi eriti palju. Muud nagu polegi enam lugeda. Kus need pettunud kõik hääletamise ajal olid?
ebaparlikarp
Kes on Sven Lõhmuste? 😀 Kus hääletajad olid? Väidetavalt üritasid Kerli poolt hääletada, aga ei saanud 😀 Kas pettunute arvul on mingi piirang? Kui neid palju on see aasta, siis järelikult nii ongi.
Kris
Sven Lõhmuste on Sven Lõhmus loomulikult. Vabandust eksituse pärast.
Hääletada ei saanud ju ka Rändvee ja Verona poolt.
Ja miks piirang?
ebaparlikarp
Tõenäoliselt oli selle hääletamisega jokk, ma niisama norin. Mina hääletasin Rasmuse poolt. Kuna pettujate arv ei ole piiratud, las pettuvad.