Sotsiaalmeediast selgub, et täna on popp postitada pilte, kus moodustub sini-must-valge. Ma siis panin ka 🙂

Mulle meeldis uus kätlemistseremoonia. Voolav. Ei mingit maigutamist. Konveier? Aga kuidas sa sadu inimesi kätled, ilma et see tunduks nagu “liini peal”? Aga positiivne oli see, et põhirõhk ei ole enam kostüümide imetlemisel, nagu see olekski põhiline. Kommenteerida saab niikuinii ja kui keegi lipsas liiga kiirelt läbi, mine nämmuta pärast ajaleheväljannete galeriides neid kleite palju jaksad.

Proua president nägi hea välja, aga presidendi käepigistus… Nüüd ma palun abi. Kas on mingi reegel, kuidas president kätt andma peab? Miks Kersti Kaljulaid andis ainult näpud? Lõdva käepigustus näppudega. Minu jaoks on käepigistus nagu inimese visiitkaart. See peaks olema ikka kindel ja südikas. Oli see näppudega susimine mingi ettevaatusabinõu, et pärast käsi terve oleks? Siiralt huvitab.

Kontsert… Kuidagi sünge oli. Minu jaoks. Ma ei ütle, et kontsert iseenesest kehv oli, aga miks see peaks olema nii morbiine ja sünge? Üks tuttav kommenteeris, et “arvestades meie ajalugu pole sel päeval väga paslik rõõmus ja rõõsa olla”. Rõõsa on selles kontekstis muidugi negatiivse ja naiivse varjundiga öeldud, aga rõõmus? Miks ei ole Eesti vabariigi sünnipäeval paslik rõõmus olla? See jäi küll painama. Loomulikult oleme me rahvana igasuguseid koledaid asju üle elanud, aga miks peaks seda igal pool ja igal ajal, eriti veel sünnipäeval, rõhutama ja välja tooma? Ma usun, et selles küsimuses jagunevad inimesed laias laastus kaheks, ühed kellele selline tõsidus ja süngus sobib, see tundub neile väga patriootlik ja suursugune, ning teised, kes näevad seda pigem pidupäevana. Ka rõõmsalt saab aupaklik ja patriootlik olla. Ma vist olen viimane.

Kui ma juhuslikult 99 aastaseks elan ja oma elus olen selle aja jooksul igasugust jama näinud, siis ilmselt on mul ka kiusatus oma sugulaste (kui keegi veel elus on, selleks peaksin ma (või Ethel) veel suures koguses lapsi saama, et üldse mingi suguvõsa tekiks :D) ees kurta ja meenutada vanu aegu ning rääkida, kuidas kõik oli vahepeal ikka nii halvasti ja õudne. Vanainimestel üldjuhul lastakse seda teha, mis sa ikka nendega vaidlema hakkad, saavad veel insuldi. Ja tegelikult ongi nii, et üheagselt on olemas nii minevik, olevik kui ka tulevik.

Aga ärgem kaldugem kreeni.

Ma arvan, et sel tähtsal päeval võib olla täpselt selline nagu iga päev – tunda uhkust kodumaa üle, olla rõõmus või kurb, nagu keegi parasjagu ise tunneb, või visata nalja.