Hoiatus: Postitus võib sisaldada mingil määral viugu, seega, kõik, kellele positiivsuse puudumine tähendab automaatselt negatiivset, võivad sujuvalt oodata uut postitust ja selle siin vahele jätta 🙂

Viskasin kergvärvi pähe. Kasutan alati Tints of Nature värve, seekord valisin veidike teise tooni. Tulemus oli liialt punakas, kuigi pakend lubas oranžikat. Pole lugu, tuunisin pildil selliseks, nagu idekas oleks olnud. Mul on oranži tooni fetiš viimased paar aastat. Viimased paar aastat on mu juustes olnud erinevat oranžikat ja ma ei kujutagi ette, kuidas ma saaksin uuesti blond olla.

Ethel, mu fotograafike, palun tule tee emmest üks pilt.

See nädal on olnud liiga kiire. Selline, kus ma ei ole saanud õhtuti pärast tööd lihtsalt vedeleda. Väsimus on peal. Eile oli lühendatud tööpäev ja ma pidin kell 17.00 saama Nopis sõbrannadega kokku. Tulin töölt koju, heitsin korra voodisse ja tegin silmad lahti 17.05. Mina, kes ma kunagi ei hiline!

Talvest on kopp ees. Ilma üle ei pidavat olema õigustatud vinguda. Ära virise asjade üle, mida sa muuta ei saa. On mingi selline ütlus? Kas siis oleks normaalne viriseda asjade üle, mida saaks muuta? See on ju veel hullem. Mida sa vingud ja virised, muuda! Tuttav ütles, et selline virisemine võib motiveerida. Virisemine ei ole mind kunagi motiveerinud. Aga mul on üks parim sõbranna, kes on 10 aastat järjest mulle lajatanud oma tagasisidega, kui midagi vahel kurtnud olen. Mõni on ehitatud nii, et peab seda solvanguks. Minu jaoks on need olnud hinnalisimad vestlused. Tema sõnad on motiveerinud ja innustanud mind vast kõige enam.

Aga talvest on ikkagi kopp ees. Ahh, sa oled laisk, ütles tuttav naljatades. Ma ei ole laisk, ma olen lihtsalt 7 kuud aastast kinni, talveunes. Ma ei taha kuhugi minna, ei taha eriti midagi teha. See tähendab, teen vahel ikka, aga talverõõmud (loe: lägarõõmud) ei ole võrreldavad minu jaoks suverõõmudega. Minu jaoks hakkab päris elu +27-st. Õhtul. Päeval +30st. Tuttav ütles selle peale, et 30+ on talle tappev. Üks suvi olevat olnud ja ta oli viiendal päeval otsi andmas. Minu jaoks oleks see normaalne elukeskkond. Tõin talle kohe võrdluse, et aga kujuta nüüd ette, et meil oleks 7 kuud aastas hoopis 30+, kuidas sa ennast tunneksid. “Siis oleks majad ehitatud nii, et igal pool oleksid värskendavad konditsioneerid,” arvas ta. “Nojah ja sina istuksid ilmselt päevad läbi seal kontsioneeri all, nii nagu mina praegu eelistan 7 kuud aastas oma keskküttega korterit.”

Ära vingu, koli ära. Või lepi sellega. Ma tegelikult päris ära kolida ei tahaks, aga aastakese võiks lihtsalt proovida kuskil soojas kliimas elada, siis tuleks tagasi. Elukogemuse mõttes. Vahelduse mõttes. Päris ära kolimise juures on rohkem miinuseid kui selles 7 kuuses lörtsis elamise juures. Ja tegelikult ei vingu ma ju koguaeg. Lihtsalt iga aasta tuleb ÜKS KORD see kopp ette talvest ja tavaliselt ongi see nii veebruari lõpus, kus tahaks juba kevadet ootama hakata. Vähemalt on õhtud juba valgemad.

Tegin täna süüa ka. Ütleme nii, et viimasel ajal ei ole ma ise liiga tihti süüa teinud. Karl pakkus, et lähme F-hoonesse või et ta võib Gingerisse toidule järele minna, aga täna ma tahtsin ise teha. Vabariigi sünnipäeva puhul tundus ahjukartulite tegemine kuidagi sobilikum kui Aasia makaronide sisse ajamine pulkadega.

Mina: “Ma tean, et ma teen viimasel ajal üliharva süüa.”
Karl: “Ära muretse, sa tead ju, et mulle maitseb pakitoit.”
Harmooniline pereelu.

Ahjukartulid ürtidega, seenekaste, kapsas ja taamal ka marineeritud kurgid. Ethel sõi suitsuforelli. Proovis ja meeldis.