Lugesin Merje mõtteid (LINK). Ta kirjutab muuhulgas:

Eelmisel aastal ma ei kandideerinudki blogiauhinadade galal. /—/ Mis mõte sel on? Et ma olen hirmus lahe, et kõik mu poolt hääletavad? Et ma saan kotitäie kraami, mida ma saan niigi lademetes, kui mainin, et ma olen blogija merje punkt ee? Nüüd on jälle blogiauhinnad ukse ees ja ma tunnen, et blogimine on nii idiootne. Kõik blogid, mida ma loen, on lihtsalt idiootsed. Mingid tähelepanuvajaduses vaevlevad inimesed, kes müüvad maha kogu oma perekonna privaatsuse ja eraelu, et kõik neid vaataks. Oi, vaadake, mina arvan asju! Oi, mul on kunsttissid, vaadake kõik neid! Oi ma sünnitasin, olen Eesti kangelane! Rinnapiimast võõrutamine on laste vastane vägivald! Oi, kõik arvavad, et mu mees on homo, tundke mulle kaasa!

Väga julged sõnad! Samas on see nii tõsi. Ja noh, mõnes mõttes ei ole ka. Merje jaoks niikuinii tõsi, aga ma mõtlen praegu oma seisukohast.

Kui ma võtan mingi selle või tolle blogi ja vaatan seda täiesti eraldiseisvana, siis tundub veebis blogiformaadis kirjutamine täiesti mõistlik. Miks mitte väljendada oma mõtteid, kui kirjutamine hästi välja tuleb? Muidugi oleneb, millest kirjutatada. Enamjaolt ise ma naudin kellegi teise arvamusi millestki. Kellegi elukronoloogia või osavad reklaampostitused mulle huvi ei paku, ju ma ei ole sihtgrupp. Keegi, kes kogu oma privaatse elu netti laotab, see ilmselt kunagi kahetseb, aga mis see minu asi on. Kunsttissid ja omaenda keha fetiš on tõenäoliselt teema, mida kunagi vaadatakse teise pilguga… Point on sellest, et tegelikult vaatame me ilmselt KÕIKE 10a pärast tagant järele teise pilguga!

Kui ma aga vaatan seda blogide konnatiiki tervikuna, siis ma pean isegi Merjega mingil määral nõustuma. See konnatiik, kes iseennast nii palju fännab, et korraldab lausa iseendale peo, on natuke (palju) idiootne tõesti. Ka see on kahe otsaga asi – kui keegi sulle pidu ei korralda ja sind kuhugi ei nomineeri, siis ole “mees” ja tee seda ise? Või mis te arvate?

On palju blogisid, mis siia konnatiiki ei kuulu, need äkki leevendavad seda niiöelda idiootset mõju, millest Merje räägib? Ei? Ma ise olen konnatiigis. Kuidas määrata, kes on konnatiigis, kes mitte? Ma ise määran seda nii, et kui ma vahel ikka loen neid Eesti popimaid blogisid ja mõnikord lausa lasen enda ühte või teist lauset nendest mõjutada, siis seni ma olen selles konnatiigis. Olgu ma siis ka idiootne. Paratamatu. Ma pole selles osas teistest kuidagi siis ju parem.

Mina olen siis see “Oi, vaadake, ma arvan asju!”  Üldse mitte iroonitsedes, sest see on ju tõsi. Ma tõesti arvan paljusid asju ja arutlen neid ka “päris elus”, seega tunnen ma vahel päris tungivat vajadust seda ka teistega siin jagada.

Ma ei asu konnatiigi “kaitseks välja”, sest selles on tõesti palju totraid solvumisi, ärapanemisi… Samas ei taha ma ka üks-ühele end sellega samastuda. Lepime kokku, ma olen hinges neutraalne kõrvaltvaataja.