Blogimine on idiootidele?

Blogimine on idiootidele?

Lugesin Merje mõtteid (LINK). Ta kirjutab muuhulgas:

Eelmisel aastal ma ei kandideerinudki blogiauhinadade galal. /—/ Mis mõte sel on? Et ma olen hirmus lahe, et kõik mu poolt hääletavad? Et ma saan kotitäie kraami, mida ma saan niigi lademetes, kui mainin, et ma olen blogija merje punkt ee? Nüüd on jälle blogiauhinnad ukse ees ja ma tunnen, et blogimine on nii idiootne. Kõik blogid, mida ma loen, on lihtsalt idiootsed. Mingid tähelepanuvajaduses vaevlevad inimesed, kes müüvad maha kogu oma perekonna privaatsuse ja eraelu, et kõik neid vaataks. Oi, vaadake, mina arvan asju! Oi, mul on kunsttissid, vaadake kõik neid! Oi ma sünnitasin, olen Eesti kangelane! Rinnapiimast võõrutamine on laste vastane vägivald! Oi, kõik arvavad, et mu mees on homo, tundke mulle kaasa!

Väga julged sõnad! Samas on see nii tõsi. Ja noh, mõnes mõttes ei ole ka. Merje jaoks niikuinii tõsi, aga ma mõtlen praegu oma seisukohast.

Kui ma võtan mingi selle või tolle blogi ja vaatan seda täiesti eraldiseisvana, siis tundub veebis blogiformaadis kirjutamine täiesti mõistlik. Miks mitte väljendada oma mõtteid, kui kirjutamine hästi välja tuleb? Muidugi oleneb, millest kirjutatada. Enamjaolt ise ma naudin kellegi teise arvamusi millestki. Kellegi elukronoloogia või osavad reklaampostitused mulle huvi ei paku, ju ma ei ole sihtgrupp. Keegi, kes kogu oma privaatse elu netti laotab, see ilmselt kunagi kahetseb, aga mis see minu asi on. Kunsttissid ja omaenda keha fetiš on tõenäoliselt teema, mida kunagi vaadatakse teise pilguga… Point on sellest, et tegelikult vaatame me ilmselt KÕIKE 10a pärast tagant järele teise pilguga!

Kui ma aga vaatan seda blogide konnatiiki tervikuna, siis ma pean isegi Merjega mingil määral nõustuma. See konnatiik, kes iseennast nii palju fännab, et korraldab lausa iseendale peo, on natuke (palju) idiootne tõesti. Ka see on kahe otsaga asi – kui keegi sulle pidu ei korralda ja sind kuhugi ei nomineeri, siis ole “mees” ja tee seda ise? Või mis te arvate?

On palju blogisid, mis siia konnatiiki ei kuulu, need äkki leevendavad seda niiöelda idiootset mõju, millest Merje räägib? Ei? Ma ise olen konnatiigis. Kuidas määrata, kes on konnatiigis, kes mitte? Ma ise määran seda nii, et kui ma vahel ikka loen neid Eesti popimaid blogisid ja mõnikord lausa lasen enda ühte või teist lauset nendest mõjutada, siis seni ma olen selles konnatiigis. Olgu ma siis ka idiootne. Paratamatu. Ma pole selles osas teistest kuidagi siis ju parem.

Mina olen siis see “Oi, vaadake, ma arvan asju!”  Üldse mitte iroonitsedes, sest see on ju tõsi. Ma tõesti arvan paljusid asju ja arutlen neid ka “päris elus”, seega tunnen ma vahel päris tungivat vajadust seda ka teistega siin jagada.

Ma ei asu konnatiigi “kaitseks välja”, sest selles on tõesti palju totraid solvumisi, ärapanemisi… Samas ei taha ma ka üks-ühele end sellega samastuda. Lepime kokku, ma olen hinges neutraalne kõrvaltvaataja.

 

14 thoughts on “Blogimine on idiootidele?

  1. Milleks hädaldada? Kogukonna värk on praegu kuum teema. Miks mitte blogijate kogukond ja nende lugejad? Elu mõtte leidmine on hoopis teine asi.

    ISA

  2. Etinevaid nö tunnustusi hakkavadki ju tegema selle valdkonna inimesed. Eesti Muusikaauhindu hakkasid tegema muusikaga seotud inimesed, Academy Awardsi hakkasid tegema filmimaailma inimesed. Igat sellist gaalat teevadki selle valdkonna inimesed, ega teised ei teegi seega ma arvan, et see on igati tore.
    Tunnustamine on vahva.

  3. Minu jaoks ei kõla selline mõtteavaldus üldse mitte julge, vaid üsna ebaküpsena… See, kuidas nii kergekäeliselt kedagi/midagi idiootseks või “ülimaks debiilsuseks” tembeldatakse. Väitlussituatsioonis tähendaks see eelkõige ütleja nõrkust ja pädevate argumentide puudumist. Seega, ei 🙂

    1. Julge ei tähendagi alati positiivset. Mis puudutab väljaütlemist “blogimine on idiootidele”, siis see ei olegi ju argument 😀 See on väide. Nüüd on täiesti eraldi küsimus, kas sellise julge väite väljaütlejal on oma väite põhjendamiseks pädevaid argumente või mitte.

      1. Sa alahindad mind, kui arvad, et ma ei oska argumendil ja väitel vahet teha 🙂 Aga see lause jäi hetkel silma: “See konnatiik, kes iseennast nii palju fännab, et korraldab lausa iseendale peo, on natuke (palju) idiootne tõesti.”
        Kas siit võib järeldada, et selliste “julgete” meelest on ka meie vabariigi sünnipäeva tähistamine idiootne? Sest mis vahet siin on, peale mastaabi.

        1. Ma ei tea, kas alahindasin, aga sa kirjutasid nii, nagu sa ei teeks neil vahet.
          Ma ei tooks võrdlust Eesti vabariigi sünnipäevaga. Sünnipäev on ju midagi muud 🙂

          1. Mis ma pean sünnipäeva sulle defineerima hakkama? Minu meelest tähistatakse sünnipäevasid aastaid nii, et sünnipäevaline korraldab peo. Eesti vabariigi sünnipäeval korraldavad eestlased peo. Kui sa näed Eesti vabariigi sünnipäeval ja blogiauhindade jagamisel paralleeli, siis ma ei saa sind takistada 😀

          2. Ma viitasin lihtsalt sellele, et sõnad “See konnatiik, kes iseennast nii palju fännab, et korraldab lausa iseendale peo..” sobivad kenasti defineerima ka meie vabariigi aastapäeva tähistamist. Imelik oleks siin mitte paralleeli näha.

  4. Suusatamine on nii idiootne. Mingid liikumisvajaduses vaevlevad inimesed, kes ohverdavad kogu oma perekonna ja eraelu, lihtsalt et mingite plankudega mööda metsa kikerdada. 21. sajand ja sul pole midagi paremat teha?? Idiootne!

    Kõigest võib nii mõelda…

    1. Absoluutselt! Mootorratas on ka idiootne 😀 21 sajand ja nii vinged ja mugavad autod, aga mõni tahab ikka tsikliga sõita 😀

  5. Blogija ütles, et blogimine on idiootidele 🙂 Noh, täiesti eluterve suhtumine mu meelest. Ma arvan ka, et täiega kamp veidrikke 🙂 ja seda õnneks – elus ei tahaks elada maailmas, kus kõik hullult normaalsed oleksid. Nädalaga sureks igavusse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *