Seoses oma kopeerimise postitusega ja ühe inimese kommentaariga hakkasin ma mõtlema teatud asjale. Kommentaar iseenesest oli: “Et siis kui maailmakuulsad üksteist kopeerivad, siis on OK, aga kui Eesti kohalik staar samamoodi riietub, siis see on no-no?” Ma ei kujuta ette ka, millisest minu lausest või lausepaarist ta sellist värki järeldas, sest no ilmselgelt, kui ma kirjutan, et ma ei mõista staare (näitena Elina Born), kes kedagi jäljendavad ja näevad laval samasugused välja, siis ma kirjutangi ju justnimelt sellest, et see ei ole ok. Vähenalt minu jaoks, et noh, mina ei mõista seda. See selleks…

Aga millele ma mõtlema hakkasin, on see, et mul on väga paljude teemadega olnud nii, et ma vaimustun millestki või mulle meeldib miski ning kui ma siis avastan, et seda teevad/ kannavad/ kuulavad/ arutavad/ õpivad/ harrastavad nii paljud, siis mul kaob huvi ära. Huvi ei kao alati konkeetselt seepärast ära, et paljud sellega seotud on, vahel loeb ka see, kuidas nad seotud on ja muud nüansid asja juures.

Näiteks mõtlesin ju paar aastat tagasi, et toitumise teema on jube põnev. Läksin ja õppisin seda pool aastat, siis sain aru, kui paljud inimesed sellega tegelevad ja KUIDAS paljud (jah, mitte kõik!*) tegelevad – müüvad igasuguseid vitamiine ja toidulisandeid, korraldavad veidraid töötubasid, kus räägitakse kõigest ja samas eimillestki. Kuidas teatud inimesed räägivad, et toitumisega on võimalik ravida vähki ja autismi ning jauravad pool tundi mingist oma kogemusest, mis oli ilmselgelt lihtsalt juhus või jumal teab, kas see üldse tõsigi oli, sest inimesed hakkavad tihti fanaatiliselt uskuma igasugust jama. Nägin, kuidas topeltmoraal vohab – toitumisnõustajad ise pole sugugi kõik tervislikud toitujad, osad suitsetavad ja pugivad lõunaks vaid jäätist ning ütlevad, et neil ei ole vaja selle tervisliku toitumisega ise tegeleda, kui nad just vot SELLISED (kätega näidates väga paksu inimest) ei ole. Jah, see kõige viimane näide oli tegelikult ühe inimese kohta, aga neid näiteid on veel.

Ning siis tekibki selline tunne, et jah, ok, palju on ka põnevat selles toitumises, aga nii palju on mingit mulli selle teema ümber ja ma ei taha selles jamas osaline olla. See muidugi ei keela oma tarbeks mingeid asju edasi õppida ja lugeda, just seda, mis konkreetselt mulle huvi pakub, aga loodan, et saite aru, mis ma oma jutuga mõtlesin.

Või no näiteks täiesti lihtlabased näited:

Kollased Timberlandi saapad. Kõik kannavad. Need võivad olla (ilmselt ongi!) ulmemugavad ja soojad ja praktilised ja vastupidavad ja universaalsed, aga ma automaatselt ei taha neid kanda, sest kõigil teistel on.

Kuma liblikad. Alguses tundsid need ägedad ja omanäolised aksessuaarid, siis hakkas iga teine neid kandma ja kõik – mina enam ei taha.

Puust kellad/ prillid/ kikilipusud. Kui kõige-kõige esimesed puust asjad tulid, siis oli, et vau, puust saab selliseid asju teha! Nüüd on pigem see kutt huvitav, kes EI KANNA puust kikilipsu.

Jooga. See on suva näide, aga kunagi käisin joogas, tegelikult oli mõnus trenn. Aga praegu ei käi iga kolmas mitte lihtsalt jooga trennis, vaid iga kolmas on lausa joogaÕPETAJA!

Edevad fitnessmissid. Jaa, ülitähtis on oma kehale tähelepanu pöörata ja tervislik olla. Kuid see fitnessbeibe värk – smuutidega poseerimine, trussikutes poseerimine, jõusaalis paaniline peeglite otsimine ja endast fotode vorpimine ja postitamine – on nii massipsühhoos juba, et jumala eest, kui ma ka tahaksin oma keha sedasi üles töötada, siis ma valiks ükskõik, mis ala, aga mitte selle peegli- ja instatrenni.

Nimed. Ülipopulaarsed nimed on viimasel ajal Rasmus, Robin, Maria, Emma jne. Ma ei tahaks leiutada mingit hullu nime, aga ausalt ka, ma ei paneks oma lapsele mitte kunagi nimeks seda, mis on põhimõttelsielt Eesti esikolmikus. Olgu see kas või nimi, mis mul a la lapsepõlvest hinges on.

No neid näiteid võiks jäädagi siia tooma, aga kindlasti iga näite puhul on teatud seltskond inimesi, kes tunnevad end kuidagi puudutauna. Mõistmata, et see on vaid minu arvamus ning ma mitte ei suru seda peale, vaid lihtsalt ise mõtlen nii.

Ma tean inimesi näiteks, kes ei taha Taisse minna, sest “kõik käivad”. Tai on ju tegelikult fantastilise loodusega ja randadega koht, aga kuna kõik käivad, siis otsitakse midagi teistmoodi, midagi erilisemat. Ja nii on paljude asjadega ja paljude inimestega. Aga me ei saa lõpetada hingamist ja vee joomist, sest “kõik teised ka teevad” seda. Me peame mingeid valikuid elus koguaeg tegema. Peame valima, kus me elame, kellega me elame, mida me seljas kanname, kuidas oma juuksed seame või kulmud värvime, kus trennis me käime, mis lastele nimeks paneme, kas ja mida tätoveerime, kuhu ülikooli läheme, mis eriala õpime, mida sööme, mida kingime, millise köögimööbli ostame, kellega suhtleme, millise telefoni ostame jne jne. Peame koguaeg tegema valikuid. Kordumatud saavad olla vaid väga erilised ja vähesed inimesed. Kuid jah, tulles selle teema juurde tagasi, millest see jutt üldse alguse sai, siis lihtsalt kedagi ja midagi kopida ja teha nii nagu kõik teised teevad ja olla selline nagu kõik teised on, on ka nagu natuke nüri.

*Kui ma kirjutan KÕIK, siis see on üldistus. Et kui keegi näiteks on täiesti asjalik toitumisnõustaja (neid on ka!), siis pole mõtet end puudutatuna tunda, jutt ei ole teist.