Kõigil teistel on. Kõik teised teevad

Seoses oma kopeerimise postitusega ja ühe inimese kommentaariga hakkasin ma mõtlema teatud asjale. Kommentaar iseenesest oli: “Et siis kui maailmakuulsad üksteist kopeerivad, siis on OK, aga kui Eesti kohalik staar samamoodi riietub, siis see on no-no?” Ma ei kujuta ette ka, millisest minu lausest või lausepaarist ta sellist värki järeldas, sest no ilmselgelt, kui ma kirjutan, et ma ei mõista staare (näitena Elina Born), kes kedagi jäljendavad ja näevad laval samasugused välja, siis ma kirjutangi ju justnimelt sellest, et see ei ole ok. Vähenalt minu jaoks, et noh, mina ei mõista seda. See selleks…
Aga millele ma mõtlema hakkasin, on see, et mul on väga paljude teemadega olnud nii, et ma vaimustun millestki või mulle meeldib miski ning kui ma siis avastan, et seda teevad/ kannavad/ kuulavad/ arutavad/ õpivad/ harrastavad nii paljud, siis mul kaob huvi ära. Huvi ei kao alati konkeetselt seepärast ära, et paljud sellega seotud on, vahel loeb ka see, kuidas nad seotud on ja muud nüansid asja juures.
Näiteks mõtlesin ju paar aastat tagasi, et toitumise teema on jube põnev. Läksin ja õppisin seda pool aastat, siis sain aru, kui paljud inimesed sellega tegelevad ja KUIDAS paljud (jah, mitte kõik!*) tegelevad – müüvad igasuguseid vitamiine ja toidulisandeid, korraldavad veidraid töötubasid, kus räägitakse kõigest ja samas eimillestki. Kuidas teatud inimesed räägivad, et toitumisega on võimalik ravida vähki ja autismi ning jauravad pool tundi mingist oma kogemusest, mis oli ilmselgelt lihtsalt juhus või jumal teab, kas see üldse tõsigi oli, sest inimesed hakkavad tihti fanaatiliselt uskuma igasugust jama. Nägin, kuidas topeltmoraal vohab – toitumisnõustajad ise pole sugugi kõik tervislikud toitujad, osad suitsetavad ja pugivad lõunaks vaid jäätist ning ütlevad, et neil ei ole vaja selle tervisliku toitumisega ise tegeleda, kui nad just vot SELLISED (kätega näidates väga paksu inimest) ei ole. Jah, see kõige viimane näide oli tegelikult ühe inimese kohta, aga neid näiteid on veel.
Ning siis tekibki selline tunne, et jah, ok, palju on ka põnevat selles toitumises, aga nii palju on mingit mulli selle teema ümber ja ma ei taha selles jamas osaline olla. See muidugi ei keela oma tarbeks mingeid asju edasi õppida ja lugeda, just seda, mis konkreetselt mulle huvi pakub, aga loodan, et saite aru, mis ma oma jutuga mõtlesin.
Või no näiteks täiesti lihtlabased näited:
Kollased Timberlandi saapad. Kõik kannavad. Need võivad olla (ilmselt ongi!) ulmemugavad ja soojad ja praktilised ja vastupidavad ja universaalsed, aga ma automaatselt ei taha neid kanda, sest kõigil teistel on.
Kuma liblikad. Alguses tundsid need ägedad ja omanäolised aksessuaarid, siis hakkas iga teine neid kandma ja kõik – mina enam ei taha.
Puust kellad/ prillid/ kikilipusud. Kui kõige-kõige esimesed puust asjad tulid, siis oli, et vau, puust saab selliseid asju teha! Nüüd on pigem see kutt huvitav, kes EI KANNA puust kikilipsu.
Jooga. See on suva näide, aga kunagi käisin joogas, tegelikult oli mõnus trenn. Aga praegu ei käi iga kolmas mitte lihtsalt jooga trennis, vaid iga kolmas on lausa joogaÕPETAJA!
Edevad fitnessmissid. Jaa, ülitähtis on oma kehale tähelepanu pöörata ja tervislik olla. Kuid see fitnessbeibe värk – smuutidega poseerimine, trussikutes poseerimine, jõusaalis paaniline peeglite otsimine ja endast fotode vorpimine ja postitamine – on nii massipsühhoos juba, et jumala eest, kui ma ka tahaksin oma keha sedasi üles töötada, siis ma valiks ükskõik, mis ala, aga mitte selle peegli- ja instatrenni.
Nimed. Ülipopulaarsed nimed on viimasel ajal Rasmus, Robin, Maria, Emma jne. Ma ei tahaks leiutada mingit hullu nime, aga ausalt ka, ma ei paneks oma lapsele mitte kunagi nimeks seda, mis on põhimõttelsielt Eesti esikolmikus. Olgu see kas või nimi, mis mul a la lapsepõlvest hinges on.
No neid näiteid võiks jäädagi siia tooma, aga kindlasti iga näite puhul on teatud seltskond inimesi, kes tunnevad end kuidagi puudutauna. Mõistmata, et see on vaid minu arvamus ning ma mitte ei suru seda peale, vaid lihtsalt ise mõtlen nii.
Ma tean inimesi näiteks, kes ei taha Taisse minna, sest “kõik käivad”. Tai on ju tegelikult fantastilise loodusega ja randadega koht, aga kuna kõik käivad, siis otsitakse midagi teistmoodi, midagi erilisemat. Ja nii on paljude asjadega ja paljude inimestega. Aga me ei saa lõpetada hingamist ja vee joomist, sest “kõik teised ka teevad” seda. Me peame mingeid valikuid elus koguaeg tegema. Peame valima, kus me elame, kellega me elame, mida me seljas kanname, kuidas oma juuksed seame või kulmud värvime, kus trennis me käime, mis lastele nimeks paneme, kas ja mida tätoveerime, kuhu ülikooli läheme, mis eriala õpime, mida sööme, mida kingime, millise köögimööbli ostame, kellega suhtleme, millise telefoni ostame jne jne. Peame koguaeg tegema valikuid. Kordumatud saavad olla vaid väga erilised ja vähesed inimesed. Kuid jah, tulles selle teema juurde tagasi, millest see jutt üldse alguse sai, siis lihtsalt kedagi ja midagi kopida ja teha nii nagu kõik teised teevad ja olla selline nagu kõik teised on, on ka nagu natuke nüri.
*Kui ma kirjutan KÕIK, siis see on üldistus. Et kui keegi näiteks on täiesti asjalik toitumisnõustaja (neid on ka!), siis pole mõtet end puudutatuna tunda, jutt ei ole teist.
Lisanne
Minu arvates on see suhteliselt pseudoprobleem. Selles mõttes, et vahet ei ole, kui palju inimesi Tais või joogatunnis käinud on, sest igal inimesel on seal unikaalne kogemus. Kaks inimest võivad elada pealtnäha täpselt samasugust elu, tegeleda samade hobidega, olla ühe elukutsega jne, aga nende elukogemused ei ole ja ei saa kunagi olema täiesti samasugused. Seega tundub mulle, et midagi nii triviaalset nagu seda on kellegagi samasuguste saabaste kandmine või sama raamatu lugemine, ei ole iial ju kahe inimese jaoks sama tähendusega. Võid ju proovida lugeda mõne sõbrannaga sama raamatu läbi ja siis temaga selle üle arutleda. Väga suure tõenäosusega on teile sellest raamatust külge jäänud hoopis erinevad mõttekäigud, mis teid enim kõnetasid. Seega ma ei näe põhjust, miks peaks keegi oma elu sättima selle järgi, et olla võimalikult eriline, sest mis on erilist selles, kas sa kannad käsitööna valmistatud jalanõusid või neid kollaseid Timberlandi saapaid. Eriliseks teeb ikka inimese kordumatu isiksus, mitte see, mis on tema nimi või kas ta reisib nüüd Taisse või mõnele väiksele Jaapani saarekesele. Päikest kõigile ja keskenduge rohkem enda elu elamisele ning laske ennast teiste inimeste eludest inspireerida, mitte endale ise seinu ette ehitada :).
ebaparlikarp
Raamat ongi väga halb näide.
Ma saan aru, mis sa öelda tahad ja ütled. Aga minu postitus ei olnud sellest, et keegi sätib oma elu selle järgi, et olla võimalikult eriline (see on jabur!), vaid sellest, et alateadlikult hakkavad mingid asjad, mida liiga palju näed, nö närvidele käima nii, et siiralt enam ei meeldigi mingid asjad. Need on justkui kiiksud.
H
No ma tooks näiteks ka Türgi ja Egiptuse reisisihtkohtadena… No ei läheks sinna. See on minu jaoks sama, mis lendaks Saaremaale… Kõik on käinud.
Ma ise teadlikult ühtegi moevoolu või massihullust ei järgi, kuid ilmselt mõjutab mind ühiskonnas toimuv siiski.
Aga ei, mul pole Didriksonsi parkat. Tahtsin osta Altitude-i oma, kuid tuleb välja, et see on uus Didriksons. Jäi ostmata… Ei taha olla nagu enamik Eestit oma kollases, valges või punases parkas.
Ja kui ma mõtlema hakkan, siis mul polegi ühtki neist kõige mainstreamimatest asjadest. Lihtsalt maakas vist.
V.
Ma arvan, et ma olen oma valikutes suhteliselt keskmine/lihtne inimene. On kindlasti neid nn massipsühhoosi valikuid kui ka orginaalsemaid variante. Aga mõne inimese puhul häirib mind tohutult see vajadus olla niiii eriline ja originaalne. Siis näiteks pannaksegi oma lapsele keelt sõlme viivad nimed ja ollakse veel uhke ka, et ainuke Eestis. Arusaamata, et ainus, kellele tema nii supererilised valikud korda lähevad on too inimene ise.
Mirjam
Ma lisaks siia listi ka Didriksoni joped, Converse valged tennised ja Hunteri kummikud. 😀
k
converse’i valge tennis on pigem ikka ajatu klassika 🙂
ebaparlikarp
Ma arvan, et ühe jaoks võibki see ajatu klassika olla, aga teisel hakkab see, et suvel kõik neid kannavad, häirima.
G.
Minu meelest võib kõiki neid asju klassikaks nimetada, lihtsalt Eestisse on ilmselt mingi lainena jõudnud ja suht järsku massidesse läinud. Umbes sama teema on sushiga 🙂 Mäletan, kuidas täitsa lapsena ehk juba paarkend aastat tagasi käisime perega ühes Kadrioru restos seda söömas, siis mõjus väga erilisena.. Nüüd tundub (kaugelt vaadates), et iga nurga peal on mõni sushishop, isegi suurtes poodides müüakse eks, ja igal teisel peol menüüs. Ehk muutunud nii tavaliseks, et kui ise midagi korraldama peaksin, siis päris kindlasti seda ei pakuks. Samas kui näiteks vanuveini/shampanja suhtes sellist tõrget pole, sest see on n.ö alati olemas olnud, tõeline pidude klassika.
ebaparlikarp
Mul näiteks pole sushiga küll seda efekti tekkinud. Mulle väga maitseb ja hea meelega pakuks mingil sünnipäeval sushit. Aga huvitav tähelepanek ja jälle näide, kuidas inimestele mõjuvad erinevad asjad 🙂
tsauki
Kuidagi rumal postitus.
ebaparlikarp
Kuidagi rumal kommentaar.
Tupsulotu
Võib ka asja vaadata ka teise nurga alt, nimelt, kui endale mingi asi/tegevus meeldib ja on piisaval hulgal enesekindlust, siis lõpuks on väga poogen mismoodi teised oma tegemisi teevad/asju kannavad.
ebaparlikarp
Ega kõik ei hakkagi ju häirima, paljude asjade kohta ongi poogen. Aga võtame näiteks selle Tai näite. Mina ise läheks hea meelega Taisse, aga tean tõesti väga paljusid, kes ei taha minna, sest “kõik käivad”. Ma arvan, et siin ei ole inimese enesekindlusega midagi pistmist. Lihtsalt on asju, mida mingi massipsühhoos (antud näite puhul ilmselt piisavalt odavad hinnad, et paljud saavad minna) nö ära lörtsib. Ma paremini ei oska seletada, usun, et said aru, mis ma mõtlesin.
Nell
Hmm, kusjuures mina väldin ka paljusid asju just seetõttu, et neid on mu ümber näha liiga palju. Mõningad riidehilbud lähevad nii suurelt massidesse, et see tundub nagu mingi vorm juba. Ja päris mitmed rõõmuga ostetud riided või jalatsid seisavad mul kapis ja ootavad kuni need massimoest välja lähevad, et saaks rahulikult kandma hakata.
PS! Kevade saabudes väga enam Instagrami vaadata ei jaksa kuna seal on liiga palju rahvast, kes hakkavad taas igal hommikul jooksmas käima ning sellest pilte üles laadima. Ja nii sügiseni, väsimatult…
ebaparlikarp
Kusjuures võib ju olla täitsa vastupidine efekt, et need jooksupildid (ja ka fitnesspildid) hoopis motiveerivad mõndasid.
Agnes
Mina käin aastaringi jooksmas, jagan jooksupilte ka aastaringi. 😀 Küll mitte iga päev, see oleks päris totter. Ma pole selle pealegi tulnud, et minu jooksuhobi ja sellega seotud piltide jagamine võiks kellelegi vastukarva olla. Miks peaks? Ise vaatan küll rõõmuga, et vaat kui tore, et inimene on nii tubli ja enda üle uhke. 🙂
Liisa
Minu meelest üks normaalne täiskasvanud inimene väga ei lase kõigutada ennast sellest, kas mingi meeldiv asi on massimood või mitte, vaid selekteerib välja selle, mis talle meeldib, ja kannab/harrastab jne seda, mida ise tahab.
See “mulle meeldis see asi, kuniks see väga moodi läks” on teemaks teismelistel, kellel on suur vajadus eristuda. Enesekindel ja ennast tundev inimene selle põhjal valikuid ei tee, ma leian.
ebaparlikarp
Ma leian, et selle järgi ei saa enesekindlust küll mitte kuidagi määrata. On täiesti normaalne, et inimene tahab oma nägu olla ja see väljendub tema valikutes. Need ei pea olema kaalutletud ja külmalt kalkuleeritud eesmärgiga eristuda, vaid tulema hulga loomulikumalt. Paratamatult me oleme mõjutatud kõigest sellest, mis meie ümber on. Teadlikult või alateadlikult, aga olen nii mina, kui oled ka sina. Ei määra see aga ei minu ega sinu enesekindlust.
Aga kui sina oled seda tüüpi inimene, et a la raiud oma lapsele selle nime, mis sul 20a tagasi kuni tänaseni kinnisideeks oli, olenemata et igal teisel see sama nimi on, ja arvad et see kuidagi sind enesekindlamaks teeb, siis ela selles teadmises, kui see sind kuidagi elus aitab.
Allegra
Olen n6us postituse s6numiga ja olen ise ka täheldanud, et kipun/kippusin trotsist (ilmselt) vältima nii Michael Korsi asju kui muid populaarseid “nähtusi” (raamatud, filmid, ka reisisihid), ja siis ühel hetkel j6udis kohale teadmine, et ehk ongi asi lihtsalt trotsis. Sest m6ned üldtunnustatud “nähtused” lihtsalt ongi pagana head. Nii et olen siin Liisaga n6us.
No rebel olen ikka, st teen, mida tahan 😉
See nimenäide aga – kui ma ikka armastan nime Rasmus lapsep6lvest peale, siis ei koti mind üldse, et terve hulk inimesi seda veel armastab. Ongi tore! Alati saab teise nime veel lisaks panna, et pisut eristada.
Katri
Word!
Lawra
Heh, ma olen jälle täiesti nõus. Kunagi ma tahtsin Paulo Coelho raamatuid lugeda, aga siis avastasin, et KÕIK loevad neid, siis enam ei tahtnud. “50 halli varjundit” ma pole siiani lugenud ja ei taha ka, sest mulle tundub, et KÕIK on seda lugenud või filmi vaadanud. Sama oli selle “Videviku” sarjaga (ok, ühe raamatu lugesin ja paar filmi vaatasin ära, aga need ei meeldinudki mulle). Riiete ja asjadega samamoodi, kui mingi uus asi moodi tuleb, siis on selline tunne, et KÕIK kannavad seda. See pole mul ainult viimase aja teema, et ma ei taha seda, mis kõigil on või teha seda, mis kõik teevad, ma olen juba lapsest saati erinev olnud. Mulle pole kunagi massidesse läinud asjad meeldinud.
ebaparlikarp
Jah, need võivadki olla mind täiesti väiksed kiiksu asjad, mis vastu hakkavad. Mingi film või raamat või kaabu või huulevärv 😀
Katri
😀 Nonii, klassika!
Katri
Seda postitust (ja kümneid teisi “mina tundsin nii ja naa”-tüüpi bloge) tuleb kohe meelde see, et nüüd on meil lumehelbekeste põlvkond, kes noh, teadagi, on eriliselt unikaalsed ja erilised. 🙂
Birx
Hahaa kümnesse kommentaar 😀 😀