Kõik me teame väljendit “Issand, ma ei teeks seda ka siis, kui mulle makstakse!” See väljend kõlab erinevate inimeste suus veidi erinevalt, aga point jääb samaks.

“Ma ei teeks seda ka miljoni euro eest!”

“Ma ei kannaks seda, kui mulle ka peale makstakse!”

Eile olin Ülemiste keskuses ja kuulsin, kuidas üle keskuse tuli lindilt Grete Paia hääl. Ma nüüd sõna sõnalt ei mäleta, mis ta ütles, aga umbes midagi sellist:

Tere. Mina olen Grete Paia. Elu on kiirmööd. Tule Terranovasse ja osta kas või iga päev endale uus asi.

Ausalt, mul käisid kuumahood üle, kui ma seda kuulsin. Mu esimene mõte oli, et no Grete Paia on lihtsalt veel nii noor ja seega ka rumal. Siis mõtlesin, et ega ta ju 15 ka ei ole ja tänapäeva noored on ikkagi väga teadlikud igasugustest asjadest ja äkki ta on ikkagi lihtsalt rumal. See reklaam oli nii ebaeetiline ja andke andeks – loll, et mina ei teeks seda ka raha eest! Kui palju Grete Paiale maksti, et ta oli nõus üle keskuse midagi nii piinlikku ütlema, ma ei tea.

Kas me äkki ütleme seda “ma ei teeks ka miljoni euro eest seda!” liiga rutakalt? Eeldame, et ma olen tuntud inimene. Ma oleks ilmselt ise loll, kui mulle pakutaks miljonit selle paari lause lausumise eest, ja ma ära ütleks. Kas me oleks nõus mingi summa eest oma põhimõtted ikkagi maha müüma? Ja mis see summa oleks? Kas ma 1 000 euro eest oleks selles tillukeses ent idiootses reklaamis osalenud? EI! Aga 5000? Ausalt, EI! Aga 100 000 tuhande? Kurat küll! Nüüd ma mõtleks küll… Samas 100 000 on just selline summa, et mu elu sellest väga ei muutuks, tööl peaks edasi käima, kodu ja auto on mul niikuinii, kõik muud asjad ammugi. Okei – lapse haridusfond ja iseseisva elu alustamise fond. No see võiks ju küll nii suur olla. Aga no kurat küll – elu on KIIRMOOD?

Nüüd kujuta end ette, et sa argumenteerid kellegagi, kellele sa väidad, et elu on kiirmood. Tema arvab teisiti. Sa pead teda veenma. Naeruväärne. Kui sa seda tehes naerma või nutma ei purska, oled sa Oscarit väärt! Ma ei tea, mitu korda Grete seda kolme lauset linti võttis. Äkki selle taga on tunde tööd? Äkki tal tuli kohe esimese korraga veenvat välja?

Aga läheme utoopiliseks – miljoni euro eest teeksid seda? Usun, et enamvähem kõik teeksid. Võibolla välja arvatud Urmas Sõõrumaa, aga saite aru küll, mis ma mõtlesin. Nii suure rahaga või osaga sellest saab hiljem kas või kedagi teist aidata, kui ise nii ahne ei ole. Investeerida kuhugi, annetada… Siis ma mõtleks, et ahhhaaa, ise olete nii lollid, et nii palju mulle maksite. Paras teile! Samas kuulevad seda “elu on kiirmood!” iga päev sajad või tuhanded noored ja see mõjub! Noored on nii mõjutatavad kõigest. Täiskasvanudki on. Seega…

Asja teine pool on need, kes selle rekaami üldse välja mõtlesid. Isegi kui mina oleks kiirmoeketi omanik, siis ma ei teeks sellist reklaami raha eest ka. Jälle ma ütlesin, et ma ei teeks seda raha eest ka. Siinkohal ma arvan, et kui ma juba oleks kiirmoeketi omanik, siis ma poleks ka see, kes ma tegelikult praegu olen, seega mul pole halli aimu ka, mis ma teeks. Kuid kui ma peaks nii madalale langema, et röögin kaks kätt püsti, kui hea reklaamlause on “Elu on kiirmood!”, siis noh… Killige mind!

Ma arvan, et me ütleme liiga tihti “Ma ei teeks seda mingil tingimusel!” Samas pole selles lauses midagi halba, nii me väljendame oma põhimõtteid. Ja tänapäeval on hea märk mingeidki põhimõtteid omada. Mis summa eest teie tegelikult need paar lauset öelnud oleks?