Ma ei teeks seda raha eest ka!

Kõik me teame väljendit “Issand, ma ei teeks seda ka siis, kui mulle makstakse!” See väljend kõlab erinevate inimeste suus veidi erinevalt, aga point jääb samaks.
“Ma ei teeks seda ka miljoni euro eest!”
“Ma ei kannaks seda, kui mulle ka peale makstakse!”
Eile olin Ülemiste keskuses ja kuulsin, kuidas üle keskuse tuli lindilt Grete Paia hääl. Ma nüüd sõna sõnalt ei mäleta, mis ta ütles, aga umbes midagi sellist:
Tere. Mina olen Grete Paia. Elu on kiirmööd. Tule Terranovasse ja osta kas või iga päev endale uus asi.
Ausalt, mul käisid kuumahood üle, kui ma seda kuulsin. Mu esimene mõte oli, et no Grete Paia on lihtsalt veel nii noor ja seega ka rumal. Siis mõtlesin, et ega ta ju 15 ka ei ole ja tänapäeva noored on ikkagi väga teadlikud igasugustest asjadest ja äkki ta on ikkagi lihtsalt rumal. See reklaam oli nii ebaeetiline ja andke andeks – loll, et mina ei teeks seda ka raha eest! Kui palju Grete Paiale maksti, et ta oli nõus üle keskuse midagi nii piinlikku ütlema, ma ei tea.
Kas me äkki ütleme seda “ma ei teeks ka miljoni euro eest seda!” liiga rutakalt? Eeldame, et ma olen tuntud inimene. Ma oleks ilmselt ise loll, kui mulle pakutaks miljonit selle paari lause lausumise eest, ja ma ära ütleks. Kas me oleks nõus mingi summa eest oma põhimõtted ikkagi maha müüma? Ja mis see summa oleks? Kas ma 1 000 euro eest oleks selles tillukeses ent idiootses reklaamis osalenud? EI! Aga 5000? Ausalt, EI! Aga 100 000 tuhande? Kurat küll! Nüüd ma mõtleks küll… Samas 100 000 on just selline summa, et mu elu sellest väga ei muutuks, tööl peaks edasi käima, kodu ja auto on mul niikuinii, kõik muud asjad ammugi. Okei – lapse haridusfond ja iseseisva elu alustamise fond. No see võiks ju küll nii suur olla. Aga no kurat küll – elu on KIIRMOOD?
Nüüd kujuta end ette, et sa argumenteerid kellegagi, kellele sa väidad, et elu on kiirmood. Tema arvab teisiti. Sa pead teda veenma. Naeruväärne. Kui sa seda tehes naerma või nutma ei purska, oled sa Oscarit väärt! Ma ei tea, mitu korda Grete seda kolme lauset linti võttis. Äkki selle taga on tunde tööd? Äkki tal tuli kohe esimese korraga veenvat välja?
Aga läheme utoopiliseks – miljoni euro eest teeksid seda? Usun, et enamvähem kõik teeksid. Võibolla välja arvatud Urmas Sõõrumaa, aga saite aru küll, mis ma mõtlesin. Nii suure rahaga või osaga sellest saab hiljem kas või kedagi teist aidata, kui ise nii ahne ei ole. Investeerida kuhugi, annetada… Siis ma mõtleks, et ahhhaaa, ise olete nii lollid, et nii palju mulle maksite. Paras teile! Samas kuulevad seda “elu on kiirmood!” iga päev sajad või tuhanded noored ja see mõjub! Noored on nii mõjutatavad kõigest. Täiskasvanudki on. Seega…
Asja teine pool on need, kes selle rekaami üldse välja mõtlesid. Isegi kui mina oleks kiirmoeketi omanik, siis ma ei teeks sellist reklaami raha eest ka. Jälle ma ütlesin, et ma ei teeks seda raha eest ka. Siinkohal ma arvan, et kui ma juba oleks kiirmoeketi omanik, siis ma poleks ka see, kes ma tegelikult praegu olen, seega mul pole halli aimu ka, mis ma teeks. Kuid kui ma peaks nii madalale langema, et röögin kaks kätt püsti, kui hea reklaamlause on “Elu on kiirmood!”, siis noh… Killige mind!
Ma arvan, et me ütleme liiga tihti “Ma ei teeks seda mingil tingimusel!” Samas pole selles lauses midagi halba, nii me väljendame oma põhimõtteid. Ja tänapäeval on hea märk mingeidki põhimõtteid omada. Mis summa eest teie tegelikult need paar lauset öelnud oleks?
G.
Juhtusin täna mööda minema poest, mis tuletas veel ühe päh-kogemuse meelde. Ja kuskil peab ju inimene end välja elama 😀 Igatahes ostsin ma mõned aastad tagasi firma Somewhere salli (nad esitlevad end ökosõbraliku, taaskasutava ja vastutustundliku tootjana), maksin 40 eurot, mis pole just kõige odavam hind, eks, ja pärast esimest pesu (käsitsi nagu soovitatud ja õrna vahendiga) oli see sallike oma väljanägemiselt täiesti midagi muud. Olen seda pärast kandnud ainult kodus haigena olles, sest materjal iseenesest on hea – 60% villa, 40% siidi. Aga ühesõnaga jah, pettusin.. selles ökos.
ebaparlikarp
Äkki oleks võinud poodi tagasi viia? Mul tõmbas ühe kleidi vooder kunagi käsitsi pestes kokku, kleit ise mitte 😀 aga kuna vooder selga ei mahtunud, siis ma ei saanud seda kanda. Viisin tagasi ja vooder vahetati ära. Tõsi, see oli õmmeldud kleit.
Kerli
Küsimus on täiesti õigustatud. Kui ma nüüd oma pea pakule panen ja hakkan üksikult kiirmoebrände nimetama, läheks nimekiri naeruväärselt pikaks. Ma pean kiirmoebrändiks ka paljusid tavalisest kallimaid rõivabrände, millede etiketile on päritolumaaks märgitud „Made in China“ või „Made in Bangladesh“ jne… ning millede materjalide koostisosades on muuhulgas märgitud keemilisi kiudaineid ja see keemilise kiu osakaal ületab loodusliku. Küll aga olen ma täiesti kursis, et ka Eesti õmblusettevõtted kohtlevad oma töötajaid kehvasti ning märgitud päritolumaa etiketil ei anna alati toote eetlisest poolest adekvaatset ülevaadet.
Ise teen sekkarites otsuseid just materjali põhjal ning kuidas vastav toode mulle sobib ja kas see teeb mind ilusamaks ja mitte vastupidi. Ja minu nõrkus on kindlasti toote furnituur, mis kiirmoebärdide puhul hakkab esimese asjana silma, et näeb tuntavalt odav välja. Olen ka ostu enne ja pärast googeldanud, kuid märganud, et enne googeldades olen palju vastuvõtlikum mulle mitte vajaliku ostu sooritamisel. St. mul on oluliselt raskem jätta poodi kvaliteettoode, mis mulle tegelikult üldse ei sobi. Nii olen ma ostnud kaltsukast 2-euriseid uueväärseid gudrun sjödeneid ja odd mollysid, Ivana Helsinkit, Bitte Kai Rand´i, Zuza Barti, Renato Nuccit, Yoshi Kondot, Dorthee Schumacherit, Liu jo´d, Pauw Amsterdami jne… ja need üldse mitte kasu teenimise eesmärgil ebays nõ.kogemata kuni 100-euroga ja peale maha müünud. Nii et, kes leiab ja viitsib, oskab kaltsukas shoppamisest ka raha teenida. Ma eelistan googeldada peale ostu, ma meeldin endale nii oluliselt rohkem. Osade brändide puhul on lausa hädavajalik jälgida päritolumaad. Näiteks Dr. Martensi „Made in England“ ja sama brändi „Made in Thailand“ saapad erinevad oma kvaliteedilt nagu öö ja päev. Esimesed kestsid 10 aastat ja ma arvasin, et need tuleb pooleks saagida ja isegi see ei murraks neid lõplikult. Teise variandi puhul tekkis kahtlus, kas nad ühte talvegi oma esialgset vormi ja kuju jaksavad hoida. Ja ometi kannavad mõlemad õigusega Dr.Martensi nime. Kui sa näed juustuks kantud dr.martenseid, siis üheksal juhul kümnest on need „Made in Thailand“ märgistusega.
Kerli
Ma olen täiesti veendunud, et kehvapoolne majanduslik olukord on vaid ettekääne ja vabandus kiirmoe tarbimiseks. Kiirmoe kontseptsioon välistab igal juhul toote pikaajalise ja mõistliku tarbimise ning ühtlasi on see ka põhjus, miks ma ise tarbijana olen välistanud kiirmoe ostu ka second handist. See on üks lõputu nõiaring ning lõppkokkuvõttes kordades kulukam kui teadlik tarbimine. Väga hästi tajun ma seda lapsele riideid ostes, kes ei suuda kiirmoe rõivast enne väljagi kasvada, kui see juba maha kandmist vajab. Mul on välja kujunenud kindlad lemmik sekkarid, sest nende asukoht ja põhiklientuur pakuvad mulle ideaalse võimaluse osta taskukohase hinna eest kõrgkvaliteetseid rõivaid. Inimesed ei loe rõivaste etikette ja üldjuhul ei ole neil enda välja kujunenud stiili- ja maitsemeelt ning sellepärast eelistavad osta kiirmoodi nii tava- kui teise ringi poest. Jättes stangedele puhast kulda, mis on enamasti laitmatus korras ja filigraanse furnituuriga. Erilise kontingenti moodustavad muidugi veel inimesed, kes eelistavad ühele rõivaesemele kümmet, milledel ei ole ei tegu ega nägu või ostavad 2-euro kastist riideid selga proovimata, sest see on ju nii odav ja seega suva. Kuna mul tekib suurtes ostukeskustes ärevushäire nähes virnade viisi täpselt ühesuguseid kiirmoe jubedusi ja nende ümber „elu on kiirmood“ mõttemaneeriga inimesi, siis ma väldin igal juhul nendesse sattumist. Mulle väga meeldib teadliku eluviisi ja jätkusuutliku kontseptsiooniga „Slow“ Tartus. Linkida ei jule, sest suure tõenäosusega saan ma nüüd pahameele osaliseks või sõimata, aga mainin nii jutu jätkuks.
ebaparlikarp
Üldse ilma tagamõtteta küsin, et millised on näiteks Sinu meelest kiirmoebrändid ja millised mitte? Kuidas Sina neid liigitaks? Kirjutasid lihtsalt huvitava kommentaari ja tahaks teada. Lisaks veel, et kui Sa leiad sekkarist mingi riietuse, mis Sulle meeldiks, aga brändi ei tunne, kas siis googeldad enne ostu?
mercerdi
Mina ei teeks raha eest ühtegi asja, mis käib mu põhimõtetele vastu ning summa ei mängi seejuures mingit rolli, sest mul on kõik eluks vajalik olemas.
G.
No mul nt ei ole veel kõike eluks vajalikku aga sellegipoolest poleks nõus raha eest ükskõik mida tegema, kui see läheb mu väärtushinnangutega tõsiselt vastuollu. Ongi põhimõtte küsimus ju 🙂
Üldiselt ma leian, et siin teemas peaks rõhuasetus olema just eelkõige mõistlikul tarbimisel, mitte et kiirmoebrändide boikottimine per se kellestki automaatselt “väärikama” tarbija teeks. Mul nt on üks villasegune Zara mantel, mida kannan juba 10a. Teisi üleriideid on muidugi ka aga ma olen teda nende aastate jooksul siiski väga palju kandnud, kahel korral lasknud voodri vahetada, kuid väliselt näeb ta endiselt hea välja ja kannan edasi. Samas olen kahel juhul kolmest pettunud Rodier’ toodetes (s.o pika ajalooga prantsuse firma, keskmisest kallim, klassikalisemas stiilis ja rõhub just oma kõrgele kvaliteedile…) Vot aga mul on need paar õnnetut asja hakkanud kummaliselt kiiresti lagunema, kuigi hoian ilusti. Seega, isegi kui põhimõtteliselt on nende kontseptsioon mulle sümpaatne, siis oma kogemuse pinnalt ei tundu nagu mõistlik sinna veel investeerida.
Ps. õige oleks “mercredi”.. on siin varem ka silma jäänud.
mercerdi
Aga, miks Sa arvad, et peaks tingimata olema “kolmapäev”? Nimi võib olla mis iganes kujuga.
G.
Tõsi, muidugi võid vabalt ka kolmpaäev edasi olla 😀
ebaparlikarp
😀
Kerli
Nendel kahel õnnetul juhul on rõiva etiketil suure tõenäosusega kirjas ala 60% villa ja 40% akrüüli. Villasegu hakkab alati vanuma ebameeldivalt. Rodier teeb ka täisvillaseid kallimaid rõivaid, mis viitab kõrgemale kvaliteedile. Villasegune Zara mantel näeb väliselt hea välja ainult sellepärast, et on nii paljudest kemikaalidest läbi immutatud, et ilmselt ei kõdune see mitte kunagi ja on su tervisele ja keskkonnale äärmiselt kahjulik.
G.
Mkm, ma ei osta kunagi akrüüli.. üks nendest õnnetutest on täispuuvillane (aga tal on ees imeõrnast kangast kaunistused, mis hakkasid jube kiiresti narmendama, sain tegelikult ilusti ära parandada) ja teine 90% vill, 10% kashmiir.
tihane
Paia ema peab riidepoodi Kuressaares.
Carmen
Aga miks sa arvad, et sama Paia seda sõnumit ei poolda)))? Kujutad ette, inimesed on NII erinevad, et vat kellegi jaoks ongi elu kiirmood. See Terranova on suunatud ka pigem nii noortele, kes ei pane selle reklaami tähendusele suurt rõhku (ei analüüsi seda), seega chill – elu on kiirmood 😀
ebaparlikarp
Täitsa võimalik, et pooldabki. Põhimõtteliselt suht esimene mõte oligi, et issand kui noor ja rumal. Ja seda ma ju kirjutasingi, et noored on mõjutatavad ja ei analüüsi (veel) neid asju. Kindlasti ei ole ületarbimine ja prügi tootmine tänapäeval chill.
Kerli
Olen nõus! Aga nagu sa näed, siis küsimus on ainult rahas. Suurel osal inimesest on suva. Suur osa inimesi lähevad sekkaritest justnimelt kiirmoe rõivaid otsima ja ostma, mitte ei teinud seda üksiku ostu näol, et ala äge leid, suva. Kui ühiskond peab kiirmoe tarbimist normaalseks, siis pole minu arust küsimus isegi ühes või kahes kuupalgas.
ebaparlikarp
Rätsepa (vanaaegne sõna aga mõte jääb!) riiete ja ekslusiivbrändide ja muu käsitöö peale inimestel üldiselt raha ei jätku ja paljudel, kel isegi jätkuks, ei tõuse käsi mingi riideeseme eest nii suurt summat välja käima. Lihtsalt siis tulekski tarbida mõistlikkuse piires. Ka kiirmoekettide toodangut mõistlikult.
Kerli
Kuidas kiirmoe tarbimine Sinu jaoks väärikam on?
ebaparlikarp
Mõtled, kuidas kiirmoe tarbimine on väärikam sellest põhimõttest, kuidas “elu on kiirmood” ja “osta kas või iga päev uus asi”? Ma arvan, et väga palju olenebki sellest, kuidas inimene kiirmoodi tarbib. Mina näiteks ei osta igaks hooajaks uusi riideid, ma käin oma ostetud riietega aastaid ja väga palju ostan teiselt ringilt. See on kindlasti väärikam, kui see, et pean pidevalt moega kaasas käima ja lähen iga moeröögatusega kaasa. Ka lapsele, kes kasvab oma riietest kiiresti välja, ostan palju asju teiselt ringilt. Rahaliselt oleks mul võimalik loomulikult osta uusi asju ja näiteks mantlid ja talvesaapad, tossud ja sellised asjad ostan uutena. Aga igasugu kleidid ja pusad ja särgid ostan pea kõik second handidest.
Sekkarileiud
Mina oleks ka üsna kergesti nõus – isegi poole ühe kuu palga eest. Suht suva oleks praegu, kui sealt kõlaritest tuleks: “Tere! Mina olen Agnes X ja…..” Ma mõtlen, et isegi 300 eest saaks ma kodus täiega ära teha, wc põranda ära plaatida või koridori lae valmis ehitada jne. Samas kui ma tuntud inimene oleks, siis küsiks ikka rohkem. Seega ma võiks olla ikka mina, aga kuulsana maksaks mu aeg rohkem.
ebaparlikarp
Nojah, mul õnneks pole vaja midagi plaatida vms, et peaks oma põhimõtteid nii odavalt ära müüma. Aga näiteks lähedase inimese tervise eest oleks nõus tõenäoliselt seda kõike tegema. Loodame, et pole kunagi sellist dilemmat.
Nell
Ma kaldun arvama, et igaühel on hind. Kiirmoodi ja arutut tarbimist ma küll ei pooda aga kui ühe lause eest saaks tasuks kuupalga või paar siis teeks ära küll. Lisaks sellele, et kiirmood on kiire, on ka reklaamimaailm kiiresti muutuv. Seda tänast totakat kõlli lastakse mõned nädalad ning unustatakse kuna tuleb uus ja veel totakam.
ebaparlikarp
Vot üks või paar kuupalka ei paneks mind isegi mitte korraks mõtlema, kas sellist asja teha. Aga nõus, kõigel on oma hind.
Kai pimeduses kobamas
Kirjutan pooleteise käega Nelli kommentaarile alla, ainult summa osas mina poleks nii leplik, küsiks võimaluse korral paar nulli juurde. 😀
Printsess
Ma oleks 1000 euro eest ka seda öelnud, sest mind on kerge ära osta 😀 Minu jaoks on see lause suht lambikas, mida öelda. Ei pane eriti tagajärgedele mõtlema.
Aga vot seda rahasummat ma ei oskaks öelda, mis paneks mind ütlema, et ma armastan EKRE-t. Mu üks tuttav tahtis mind üks kord Helme raamatuesitlusele kutsuda, aga nii palju raha tal pole, mis summa eest ma oleksin nõus sellist üritust väisama 😀