Mihkel Raud kirjutas oma raamatus, kuidas mingi autopesula ta p***e saatis ja keeldus auto pesemisest. Põhjuseks liiga must auto. Mul on ükskõik, kas see juhtus päriselt (ja kas kõik tema raamatu näited on üldse kunagi juhtunud päriselt), kuid see selleks. Raual oli väidetavalt kaks varianti – teha kõik selleks, et seda näkast pesulaettevõtet avalikult hukata või kasutada oma aega mõistlikumalt.

Kellel meist ei oleks selliseid situatsioone juhtunud? Situatsioone, kus kuskil teenindusvaldkonnas sind väärkoheldakse. Pärast sellist olukorda on tihti tunne, et tahaks ülbikutele (või juhmidele või laiskadele või keeleoskamatutele vms) koha kätte näidada. Ma ei mõtle neid olukordi, kus sind reaalselt PÄRISELT üle lastakse. Selliseid, kus sa lähed maovähenduoperatsioonile ja sul vähendatakse kogemata hoopis kusepõit, või selliseid, kus sa ostad tonnise arvuti ja see samal päeval otsad annab. Siis tuleb muidugi oma õiguste eest seista. Aga ma räägin sellistest mõttetutest juhtumistest, kus sul näiteks poe kassapidaja näo täis sõimab, kuna jätsid kaalika kaalumata.

Väga paljud inimesed postitavad sellise pahameele oma Facebooki lehele. Kas see ka sealt kuhugi edasi jõuab on iseasi, aga paarkümmend laiki või vihast nägu, mõni kaaskannatav või -tundlik kommentaar ning aur on välja lastud. Mul on samuti selliste asjadega lihtne. Kui närv must, teen ma 7 mintsaga blogipostituse ja olengi end välja elanud. Või kirjutan näiteks restorani Facebooki “tagaside rubriiki”, et punast veini ei hoita enne serveerimist nii külmas keldris, et valades jääkuubikud pudelisuud blokeerivad. (Muide põhimõtteliselt sarnane asi hiljuti juhtus, aga ma isegi ei ole viitsinud seda neile kirjutada). Eks mul ole olnud kõvasti ka kordi, kus ma sisimas loodan, et mingi töötaja oma ülbuse tõttu lahti lastakse. Ja pean tõdema, et paljudes kohtades võetakse kaebuseid (eriti paljude inimeste ühist pöördumist) tõsiselt ja sellel ongi olnud tagajärjed.

Kord sõimas mind Selveri kassapidaja nii, et ma oleks peaagu nutma hakanud. Ma kirjutasin tagant järele pisarad silmas kaebuse. Mulle ei vastatud. Aga mõned kuud hiljem olin ma Rimis ja mind teenindas see sama naine. Hulga viisakamalt. Võimalik aga, et see oli juhus ja too naine on hetkel horisontaalsel karjääriredelil jõudnud juba otsapidi Maximasse, sest seal on vist kassapidajatele veidi teised reeglid? (Pliis ärge hakake mulle kommentaaridesse kirjutama, kuidas Maxima on jumala okei pood, ausalt, ma usun ka kõigi positiivseid kogemusi, endal mul Maximaga kokkupuude puudub ja maninisin seda vaid mingite juttude põhjal).

Mihkel kirjutab oma raamatus, et selliste mõttetute tõmblemiste peale, millele võivad pärast mingit ühte kirja järgneda veel mingid edasised seletused ja kammajaa, ei tasuks oma aega raisata, sest noh, selle ajaga saaks palju rohkem asju teha. Aeg = raha! Kui ma seda lugesin, siis ei erutunud ma selle mõtte peale suurt üldse, sest ausalt, ma elan suht kohustustevaba elu. Ma olen täieliku miinimumprogrammi peal. Mul on hea elu ja aega tegelikult laialt, kui ma just 9-5ni tööl ei ole. Ning ma teen oma ajaga, mida ma tahan.

Ometi on mul ridamisi asju, mida ma VÕIKSIN teha, aga lihtsalt ei tee. Ja kui ma hakkasin mõtlema, siis ka ridamisi asju, mida ma ei tee, sest mul pole aega. Hmm, et siis mul ikkagi ei ole aega? Aega tegelikult on, aga pole nagu sellist aega, mil ma võiksin seda asja ikkagi keskendunult teha. Liiga diip?! No näiteks olen ma kuulnud omi mõtteid, mis lausuvad, et pole piisavalt aega, et rohkem raamatuid lugeda. Tuleb välja, et see on vale. Ma lihtsalt olen igasuguste mõttetute tegevuste lõksus – selle asemel, et lugeda täiesti mittemidagiandvaid blogisid või nende veel mittemidagiütlevaid kommentaare (mida ma pean tunnistama, et ma teen järjest ja järjest vähem) või siis selle asemel, et lihtsalt surfata suvalistel lehekülgedel ja vaadata, milline nägi välja Meg Ryan enne iluoperatsioone ja milline ta on praegu (on õudne!), on mul tegelikult terve nimekiri asjadest, mis ma võiksin teha:

  • Lugeda head raamatut.
  • Võtta pesud restilt ära, sest nad on kuivanud (tihti seisavad need mul seal 3-4 päeva, sest mind ei sunni neid keegi sealt ära korjama).
  • Panna restilt ära korjatud pesud voodinurga pealt kappi.
  • Koristada kappi.
  • Viia arvuti korralisse hooldusesse.
  • Planeerida Toscana reisi.
  • Teha korralikku kodust toitu.
  • Vabaneda vanadest asjadest, et saaks koju rohkem ruumi.
  • Viia oma kaks käekella patareivahetusse.
  • Koristada paari käekoti sisu.
  • Raseerida jalad ära (ma küll pole jeti, aga siiski).
  • Kinnitada mantlile see helkur, mis mul juba 2 kuud kotis vedeleb.
  • Õppida mõnd võõrkeelt.
  • Kuulata tagant järele mõnda huvitavat raadiosaadet, mis kuulamata jäi.
  • Helistada isale või emale, et kuidas läheb.
  • Sorteerida lapse vanu asju.
  • Sorteerida enda vanu asju.
  • Nuputada äriplaani.
  • Unistada.
  • Minna sörkima.
  • Jaa nii edasi.

Ükski pole konti murdev või ahastama panev kohustus, aga kõik need asjad on targemad tegevused, kui suvaline netiscrollimine. Miks ma siis neid asju ei tee või teen siis, kui on äärmine vajadus? Raud kirjutab ka oma raamatus sellest, kuidas neil oli kodu koguaeg segamini ja laste asju täis ning kuidas see tekitas stressi, sest neile meeldis kord. Kuni hetkeni, mil nad nö programmeerisid end ümber sellisele programmile, et neile MEELDIBKI sassis kodu. Äkki ma olen end salaja programmeerinud mugava elu peale, kus mind ei häirigi, et mul kõik need asjad tehtud ei ole.

Üks põhjus on võibolla veel. Aga see on saladus. Ei tegelt ka. Seda ma ei saa rääkida, sest ma lihtsalt ei saa olla netis 100% avameelne. See maksaks kätte. Aga probleem on õhus. Küna on lõhki. Supp keeb üle. Pada sõimab katelt. Põrsas on kotis. Seest on siiruviiruline.

Ok, nüüd ma läksin hulluks. Liiga palju mõtteainet. Miks teil mingid asjad tegemata on?