Vabandust, aga kes on isiklik lelukonsultant?
Me teame või oleme kõik kokku puutunud mingite tegelastega, kes tahavad tulla meile koju demonstreerima vaibapuhastust, köögitarvikuid või näiteks kosmeetikat. Jah, nad pole noaähvardusel meile koju pressinud ja oleme nad ikkagi vabatahtlikult oma koju lasknud, kuid osade meetodid on siiski manipuleerivad.
Näiteks teatud tolmuimejate müüjad, kes helistavad jutuga, et nad tuleks täitsa TASUTA ja teeks vaiba puhtaks. Saabuvad mesimagusa jutuga, teevad puhtaks 30x30cm suuruse ala, näitavad, kui s*tane teie kodu on, ning tekitavad suured süümepiinad, kui te nüüd kohe mitu tuhat eurot maksvat tolmuimejat ei osta. Ja tihti ostavad selle just need inimesed, kel tegelikult pole isegi raha selle jaoks. Nad võtavad laenu. Ostavad need, kes on mõjutatavad. Kel kaob reaalsustaju. Kes lasevad end ära “tinistada”. Puhas ja nahaalne psühholoogia.
Loomulikult ei ütle ma, et KÕIK Tupperwared ja Avonid jne nii teevad. Ei tee. Aga teatud otsemüüki kasutatavate ettevõtete eesmärk on pealetükkivalt müüa ja eks seepärast on ka meile tuttavad laused:
- “On teil hetk aega? Meil on uus ajakiri ilmumas.”
- “Teie sõber Naabri-Kaia käis meie juures näohoolduses ja ta soovitas ka teile helistada….”
- “Millist operaatorit te kasutate?”
- “Tuleksime ja näitaksime täiesti tasuta…”
Veelkord, ma ei pane kõiki neid otsepakkujaid (pagan, ma ei tea, kas see on õige sõna, aga usun, et saate aru, keda ma mõtlen) ühe ja sama pulga peale. Neil kindlasti on ühiseid jooni, näiteks aktiivne otsemüük, stiilid “proovimise” käigus leiaks teile sobivaima toote või “proovimise” käigus täitsa tasuta näitame teile seda ja seda ja ise otsustate jne. Aga kindlasti on erinevatel ettevõtetel erinevad meetodid, mõnel julmemad ja aktiivsemad, mõnel täitsa leebed. Mõnedel on hindades vaid õhk, mõned on täitsa okei hindadega tooted.
Miks ma seda kirjutan? Sest mulle jäi silma, et meile on tekkinud peale kosmeetikakonsultantite ja tolmuimejakonsultantide jms ka LELUKONSULTANDID. Ausalt ma imestan, et sellised tegelased end juba ise ümber igasugusteks terapeutideks ei nimeta, sest “terapeut” on viimasel ajal väga popp sõna. Ok, see viimane lause oli veidi iroonitsedes. Iseenesest on konsultant ju õige sõna, see tähendab nõuandjat ja juhendajat.
Kuidas lelukonsultandi värk ka töötab? Lelukonsultandid tulevad oma leludega teile koju või lastepeole ja korraldavad lelupeo. Kus lisaks mängude testimisele, saab soovitusi, kasulikke nõuandeid ning täiesti isikliku lelukonsultandi ja klienditoe (???). Loomulikult naiivne inimene mõtleb, et oi kui vahva, tulevad koju ja mängivad lastega ja mõtle – ma saan oma isikliku lelukonsultandi. Mina aga mõtlen, et tegelikult tahavad nad oma, muide põhjendamatult kalleid mänguasju, mulle müüa ja nad on oma müügistrateegia üles ehitanud selliselt, et pakuksid justkui omalt poolt mingit sorti mänguasjapidu (ja isiklikku lelukonsultanti :D), kus emad näevad, kui palju siirast rõõmu need ülikallid puust asjad lastele teevad. Selles olukorras on palju lihtsam emasid ostu sooritama panna, sest kuidas ema siis oma tibulinnukesele seda lelu ei osta. Äkki tuleb isegi lauseid: “Emme, ma tahan koju ka selliseid!”
Ma pole ise sellel üritusel olnud ja ma ei oska kommenteerida kuidagi lelukonsultandi seda poolt, kas ta oma mängu ja tegevusega ka mõjutab lapsi ja vanemaid, aga juba see paljas idee visata laste ette hulga ülehinnatud mänguasju kätkeb endas küllaltki salakavalat ja inimeste tunnetel mängivat müügistrateegiat.
NB! Ma kindlasti ei ütle, et need mänguasjad on kuidagi halvad või mitte arendavad või kasutud või kahjulikud. Kindlasti mitte. Aga ma kirjutasin müügistrateegiast. Ka see 2 tonnine tolmuimeja võib ju tegelikult olla tõesti hea asi (kas ka oma hinda väärt, see on paraku eraldi teema), aga müügitaktika seal juures on see, mis isiklikult mind natuke ärritab. Taktika, mis nõrgemad ja naiivsemad nö lohku tõmbab. Selliste lohku tõmbamise üks aspekte on kindlasti ka hind. Vaadates lelukonsultandi pakutavaid mänguasju, siis puust välja treitud ja värvitud klotsid 100 eurot? Mingi värvitud siili pildiga puuplaat, kuhu saab TÜÜBLEID (mida ehituspoes saab osta terve koti 2,50 eest) nagu okkaid siili sisse toppida, maksab 50 eurot, siis noh… Jah, need võivad lapsele VÄGA meeldida. Kindlasti meeldivadki. Selles ei olnud küsimus ega ka tõdemus, nagu ma just oma NB! juures rõhutasin. Tõdemus on minu jaoks selles, et kangesti meenutab toda tolmuimeja müüki. Tehtud kõva bränding, hinnad õhku täis ja mängitakse emade tunnetel, kes tahavad ju oma lastele vaid PARIMAT! Aga ka see parim võiks olla oma hinda väärt. See on minu arvamus.
PS: Pildil ei ole lelupoe klotsid, pilt on pixabay.com
Penelope
Kas neil hinnad kuskil avalikult väljas ka on? Või tuleb see, et klotsikomplekt 100 eur maksab, osalejatele täieliku üllatusena? Õnneks olen ma “EI” ütlemist päris usinalt harjutanud ja ilmselt mind on raske ebamõistlikult kalleid asju ostma saada, aga raisatud ajast oleks kahju. Lähed sinna lelupeole mõttega, et tore üritus ja äkki ostaks ka midagi, kui lapsele meeldib, palju need mänguasjad siis ikka maksta võivad. Ja saad nagu pangega külma vett näkku, kui hinnast juttu tuleb 😀
mallukas
Kuulge, ma ütlen veelkord, et hinnad on seal alates paarist eurost. MINA lihtsalt ise ostsin kõige kallima valiku, mida nad tavalislt kaasagi ei võta, sest see on lasteaedadesse mõeldud!
Eveliis
” Ühesõnaga minu jaoks ka natukene valedele põhimõtetele toetuv müügistrateegia. Aga noh, kõikide selliste asjade juures tekib ikka ja alati küsimus, et kes siis lõpuks see suurem “tola” on. Kas üüratu hinna küsija või see, kes on nõus maksma?”
Nüüd ma ei saagi ise kommenteerida, Britt on kusagilt minu kommentaari rotti pannud. või loeb mõtteid.
Britt
Ilmselt siis viimane, sest ma lugesin siit esimest korda selle lelupeo asja kohta 😀
mallukas
Kuulge sõbrakesed, minul oli ju kodus see lelupidu, seega oleks kõige lihtsam olnud vast minu käest küsida, et kuidas need värgid olid.
Esiteks – ostma ei sundinud keegi mitte midagi. See, et seal oli ÜKS sajaeurine asi, oli ainult selle pärast, et ma ise konkreetselt palusin selle kaasa võtta. Seda tavaliselt ostavad näiteks lasteaiad, mitte üldiselt eraisikud. Ka lauamängu valisin ma juhtumisi kõige kallima, aga tegelikult oli seal tooteid alates juba paarist eurost.
Reaalselt ma ei tea, kuidas sa seda pidu endale ette kujutad, aga tegelikult oli nii, et konsultant ladus erinevad mänguasjagrupid mööda tuba laiali ja kui mõni laps millegi vastu huvi tundis, siis rääkis ja näitas kuidas see käib.
Minu meelest ei olnud siin absull peale surutud müügitaktikat, et OO VÕTKE RAUDSELT SEE! Enamus asjad olid 10-20€ ringis ja mul oli küll palju mugavam neid nii vaadata, et ise näpin ja proovin.
Tegelikult saab ju KÕIKE ise teha, aga vot, olen valmis selle mugavuse eest maksma, et ei hakka Marile klotse ise meisterdama. Odavamalt selliseid ka kuskil näinud ei ole.
ebaparlikarp
Kuule, plastiliini küll meisterdasid 😀
Ok-ok, mina kirjutasin lihtsalt, mis mulje mulle selline müügistrateegia jättis.
Britt
Mind täitsa huvitab, et mis mesijutt siis sinna asja juurde käib saamaks vanem sada euri maksvaid klotse ostma. Mulle peaks näiteks ilmselt rääkima JA demonstreerima, et kõigele lisaks need klotsid veel teevad iseseisvalt kukerpalle, toovad kohvi voodisse ja triigivad voodipesu. Kuigi ilmselt poleks ma ka sel juhul nõus sellist summat nende eest välja käima. Ma tean, et puidust mänguasjad on kallid, aga samamoodi tean ma ka seda, et täpselt sama kvaliteetseid puidust mänguasju leiab poole odavamate hindadega. Kuigi eks kindlasti leidub neid, kes ei tea ja kui esimest korda näed/kuuled, siis ilmselt piisabki sellisest lihtsast puit vs. plastik võrdlusest ja ikka tahad oma lapsele head ning ostad siis need kuramuse klotsid ära. Ise mõtled peas, et mis organi saaks nüüd maha ärida hiljem kompensatsiooniks.
Pluss siis ilmselt natukene see ümbritseva mõju ka. Kui ikka satud lelupeole ja kõik teised kohalolijad midagi ostavad (pooled küll ilmselt kohusetundest), siis tundub jälle kuidagi narr olla see ainuke, kes ei osta.
Ühesõnaga minu jaoks ka natukene valedele põhimõtetele toetuv müügistrateegia. Aga noh, kõikide selliste asjade juures tekib ikka ja alati küsimus, et kes siis lõpuks see suurem “tola” on. Kas üüratu hinna küsija või see, kes on nõus maksma?
ebaparlikarp
No TÄPSELT!!!!