Täna oli ühes mu lemmikblogis (LINK) lapse saamise teemal kirjutatud ja lugesin sealt nii:

“Kogu aeg käib keegi varrukast sikutamas, et mängime seda ja mängime teist asja. Ma ei viitsi mängida pidevalt. Ausalt ei viitsi. Lööge või maha, aga ma ei viitsi ja mõte sellest, et lapsevanemana peab pidevalt lastega mängima, kusagil käima ja rapsima, on mulle vastumeelne. Muudkui käi ja korista, sest keegi on talvesaabastest keset koridori välja astunud. Kusagil on laua all sai, hakkliha, salat ja kotleti tükid. Tolmuimeja peab pidevalt käeulatuses olema. Lapsed on kohmakad, pidevalt midagi pudeneb käest, midagi pudeneb selga, midagi läheb ümber jne.”

Ma arvan, et igal juhul on mitte laste saamine nendel põhjustel, mis välja toodud, täiskasvanulikum ja arukam, kui see, et sünnitatakse lapse(d) ja nendega ei viitsita tegeleda, veel vähem KASVATADA, ei viitsita nendega kuskil käia, neid kuskile viia ega ka enda tegemistesse kaasata, ei viitsita nendeda mängida ega neile reegleid seada.

Ma arvan, et antud blogi autor kõiki neid asju tegelikult teeks, kui ta kas või kogemata peaks kuidagi lapse saama, aga jäin selle teema peale mõtlema, et selles kontekstis jagunevad emad vist laias laastus järgmiselt.

  1. Superemad, kes peale selle, et laps vajab hoolitsust, süüa, riidessepanekut, magamapanekut (vähemalt esialgu) ja muid sääraseid asju, jaksavad ja viitsivad ka 2 kuuse ees tundide kaupa (jah, rõhutan – tundide kaupa) kõristiga vehkida, 1 aastasega tundide (jälle rõhutan – tundide kaupa!) kaupa klotse panna, mänguväljakutel kolada ja ka ise turnida… Soojamaareisil lastebasseini ääres tundide kaupa (!) 2 aastasega palli loopida. 3 aastasega tundide kaupa (!) koos raamatuid vaadata, lugeda. Neile meeldib oma lapsega käia teiste laste sünnipäevadel mängutubades ja neid seal 3 tundi järjest turvata. Neile see MEELDIB! Nad NAUDIVAD seda! Tunde! Paljud asjad võivad tagaplaanile jääda, sest need tegevused on kõige mõnusamad. Siis tuleb tühi auk ja siis sellele järgnevad võibolla mingid muud tegevused.
  2. Siis on sellised emad, kes teevad kõiki neid asju, aga veidi mõõdukamalt. Loomulikult meeldib neile oma lapsega tegeleda ja teda arendada, aga nad pole justkui sündinud 3,5 tundi järjest rannas lapsega liivalossi ehitama. Nad tahaks natuke päevitada ja pikali visata ka.
  3. Emad, kes teevad kõiki esimeses punktis toodud tegevusi pigem kohusetundest. Et noh, lapsele lusikaga pudru suhu panemine on tülikas, magama panemine on iiiiiiiigav ning õnneks on tänapäeval telefon ja samal ajal, kui ühe käega lapsele saab putru suhu panna, siis teise käega saab Facebookis scrollida või uudiseid lugeda. Telefon on koguaeg näpu vahel. Nad armastavad oma last muidugi ja vahel on ju täitsa tore koos voodis nunnutada. Või koos midagi joonistada. Aga parem on, kui laps joonistab ise kuskil oma laua taga. Mingeid ekstra väljasõite, reise, piknikke, külaskäike või teatriskäike nad koos lastega eriti ei tee, sest see on ebamugav. Lihtsam on oma asju teha ja laps koju jätta. Ja eriti igav olekski ekstra lapse PÄRAST kuhugi minna. Võibolla aastas korra minnakse, aga noh, aitab ka. Ahh, saab suuremaks, siis aega käia küll, et noh, praegu ta niikuinii kottigi aru ei saa.
  4.  No ja siin on emad, kes üldse oma lapse eest isegi elementaarsel tasemel ei hoolitse.

Loomulikult hakkasin mõtlema, et kes mina emana olen. Ja mitte, kes ma tahaksin olla, vaid kes ma olen. Number 1 ma KINDLASTI ei ole! Ise arvan, et see nr 3 ka mitte. Ei, kindlasti ei ole ma ka number 3. Ja kui ma veel mõni aeg tagasi oleksin lugenud seda oma postituses välja toodud blogipostitust ja mõelnud, et kuidas on võimalik, et keegi ei tahagi lapsi, siis täna seda lugedes ma isegi nagu mõistsin. Ei taha, siis ei taha. Ju tema nii tunneb. Igatahes parem on lapsi juba nö teadlikult mitte tahta, kui et vastutustundetult neid ise kasvama sünnitada.