Kui räägitakse, et uus aasta tuleb selline, nagu selle esimene päev, siis minul tuleb pool aastat täielik lebo ja puhkus. Ethel läks minu ema juurde “maale” ja mina vahtisin pikutades järjest ära NELI ÕUDUKAT (ei, ma ei räägi sisusid ära). Tõusin vaid selleks, et vetsus käia ja näksi võtta. Ehk siis selle ennustuse järgi tuleb mu elu kas väga lebo sel aastal või siis täis õudust ja mu laps kolib üldse Mana juurde 😀

Mina kui vana õudusfilmide fänn polnud vaadanud mitte kunagi filmi “Insidios” (2010). Miks? Teadlikult, sest no vaadake selle filmi peapostrit. Mingi poiss, kes on kindlasti kahtlane ja psühh ja õudne ja tapab inimesi. Kui on mingi õuduka žanr, mida ma never vaadata ei viitsi, siis on see selline, kus mingi poiss on kahtlane ja psühh ja õudne ja pahast vaimust vaevatuna tapab inimesi.

Ja mul ei ole aimu ka, miks ma siis seda vaatama hakkasin, kui ma never selliseid filme ei vaata. Aasta esimene päev ikkagi – ju ma tahtsin vana mustrit lõhkuda 😀 Alateadlikult. Kuulus film ka, kuidas ma siis elan oma elu õudukatefännina ära nii, et “Insidious” jääb vaatamata. Olgu siis öeldud, et terve film oli hoopis millestki muust, kui et see poiss oleks õudne ja inimesi tapaks. Ehtne näide, kuidas mingi filmi poster võib eelarvamuse tekitada nii, et filmi vaatamiseni jõuab inimene alles 7 aasta pärast.

 

Minge metsa, kui ÕUDNE see film oli. Ma vaatasin seda päeva ajal valges ja Karl oli ka kodus, aga filmi ajal ei julenud ma vetsu minna. Krt, see oli tõesti õudne. Kohati oli see ka veidi nagu teleteater (mingid stseenid teispoolsuses laternaga), aga ma annan andeks, sest tegelikult oli ikka kuradi õudne. Polegi nii kriipit asja viimasel ajal näinud. “Sinister” 2012 pakub vb konkurentsi, aga ma pole ka kindel…

Teine film oli “The Shallows” 2016, mis on hairünnaku teemaline (üks lemmikžanritest!) ja seal mängib imeilus Blake Lively. Film ise oli ka väga ilus. See rand… Nagu “Vaiana” (Moana) multikas, ainult, et kui “Vaiana” film oli ilus aga suht igav, siis The Shallows pakkus pinget küll. (Ma võrdlesin praegu laste multikat haiõudukaga :D). Blake Lively tegi täitsa ootamatu rolli minu jaoks.

Kutsusin Karli ka endaga hai-filmi vaatama. See oli tema esimene EI mulle. Päriselt ka, ta ei ütle mulle kunagi mitte millegi peale ei, aga selle peale ütles. Ma olin korraks šokis, samas siis ta vabandas, et hai-film pole tema teema. Tegelt ma tean, et pole tema teema (isegi kui seal mängib selline kaunitar) ja sain šokist üle. Küll aga kujunes see filmi vaatamine selliseks, et mina kiljusin suures toas teleka taga ja elasin kaasa ning tema teisest toast koguaeg, et mis juhtus, mis juhtus? Põhimõtteliselt pool filmi oligi nii, et mina vaatasin ja jutustasin Karlile ümber 😀

Mina: “Isssssand! Issssand, appi!”

Karl teisest toast: “Mis toimub?”

“Mina: “Issand, kui rõve… Oota.. Issssand!”

Karl teistest toast: “Krt, sa üldse ei anna infot!”

Või siis:

Mina: “Appi, see surfilaud läks pooleks…”

Karl teisest toast: “Sai ta selle poolegi siis kätte või?”

Mina: “Ei, sellega pole midagi teha niikuinii, see ei aita.”

(Tsikk sai pooliku surfilaua kätte ja kasutas seda päiksevarjuna).

Mina: “Kle kätte sai, kasutab päiksevarjuna!”

Karl teisest toast: “No ma räägin, millekski see ikka hea on.”

Niimoodi vaatame meie filme, üks vaatab ja teine teises toas kuulab 😀

Kolmas film oli “Insidiouse” teine osa ehk “Insodious: Chapter 2“. Esimene osa lõppes nii põneva koha pealt, et ma pidin teist ka nägema. Aga hai-filmi pidin vahele vaatama, sest muidu oleks liiga intensiivseks läinud. Teine osa oli non-stop kriipi. Vahepeal oligi juba nii õudne, et keset neid õudusi tuli minu sisse pingelangus, sest füüsiliselt ei jaksanud ma enam nii pinges olla 😀 Selle filmi hääled juba on niiiiii judinaid tekitavad, et Karlil tulid teises toas külmavärinad peale. Teises osas saab film lõpplahenduse ka.

Neljas oli “The Lazarus Effect” 2015. Filmi poster on jälle täiesti mööda. Tähendab, seal on küll teemat, kus naine selliste nõiutud silmadega kurja korda saadab, aga film ise on päris originaalne. Nõia-värk ning mingi vaimude välja ajamine ei ole väga teema. Grupp teadureid üritavad hoopis leiutada seerumit, millega saaks surnud inimese ellu äratada. Natuke lähevad asjad valesti… Olivia Wilde pärast vaatasin, mitte et ma teda hullult fännaks, aga tuttav näitleja. Tegelikult teadsin ma sealt teisigi. Filmil on imdb järgi 5,2 punkti, aga see on natuke alahinnatud. Ma annaks julgelt 6. Kuigi lõpp vajub veidi ära ja läheb kuidagi kiireks rapsimiseks, siis esimene pool on väga nauditav.

Sealne üks tegelane Sarah Bolger… Koguaeg vaatasin, et tema näos ja ilmes on midagi nii Blake Lively’kku.

Sarah Bolger:

Blake Lively:

Lõpetuseks vaatasin mingit vana “Seks ja Linna” osa, kus Carry peeretas, ja läksin magama.