Eile, kui Ethel magama läks, rääkis ta voodis mulle oma põhilistest soovidest. Näiteks täiesti oma tuba (praegu ta vahel nädalavahetuseti jagab seda Laura ja Oscariga) ja… Ja siis muutus ta ühtäkki väga tõsiseks ja kurvaks. Ütles, et tal on üks soov veel, aga et ma ei pea seda teadma. Et see ei täitu niikuinii mitte kunagi.

Pinnisin ikka. Mismõttes selline soov, mida ema ei pea teadma. Ema tahab ju ikka teada, isegi kui kunagi ei täitu. Ning siis Ethel ütleski. Ta tahab osata lennata.

“Ma näen vahel unes, kuidas ma lendan, aga siis sa äratad mu üles ja see ei olnudki päriselt, ” tuli tal lausa PISAR SILMA!

Mul tuli aga deja vu, sest lapsena soovisin ka mina osata lennata ja nägin selliseid unesid. Äkki kõik lapsed tahavad? Ja ma olen ka täiskasvanuna mitmeid kordi näinud unes, kuidas ma olen mustkunstietendusel ja mustkunsnik võlub mu lendama, mis peaks olema illusioon, aga unes avastan, et ma lendangi päriselt. Hästi tõene tunne on ka ärgates.

Rääkisin sellest kõigest ka Ethelile. Et selline soov on ilmselt normaalne ja ka emmel on nii olnud. Ta leppis, kuigi tõdes õnnetult, et mu jutt ei muuda siiski tõsiasja, et ta lendama ei hakka.

***

Täna, kui tegime ettevalmistusi vana-aasta õhtuks, olin ma teadlikult ostnud endale ühe Red Bulli joogi, nii igaks juhuks, kui enne õhtut uni silma kippuma hakkab (tegelt üritasin ka lõunat magada, aga ei jäänudki). Kekslesin peegli ees, tegin nägu pähe ja rüüpasin oma Red Bulli. Ethel tuli vaatama. Naljaga pooleks küsisin, kas ta enerksilonksu tahab (jaa, loomulikult lapsed ei tohi juua energiajooke ja Ethelile oleks see olnud umbes kolmas lonks elus, seega ma ei näe probleemi).

“Red Bull,” nägi Ethel silti.

Ja mina vastu: “Red Bull ANNAB TIIIIIIIVAD!”

Ethel: “Aga lendama ma ikkagi ei hakka…”

***

Meie peres on tundlik teema lendamine! Ja ema ei oska vahel taktitundeline olla.