Uusaastalubadusi minu “sulest” kindlasti ei tule, olen selle kohta oma arvamuse kirjutanud juba eelmine aasta – Need klišeelikud uusaastalubadused. Aga mõnda asja tahaksin lõppeva 2016. aasta kohta öelda tagant järgi.

Minu jaoks oli see aasta ühelt poolt tohutult rutiinne ja stabiilne aasta. Mitte midagi justkui ei toimunud. Olen elanud mugavustsoonis, mis tegelikult ongi väga mugav. Ja see mugavus ja stabiilsus meeldivad mulle. Teisalt seljatasin ma see aasta oma kõige suuremad hirmud ja astusin sellest rutiinist korraks täiesti välja. Viisin ellu ühe oma suurima unistuse, mis veel 2 aastat tagasi tundus täiesti ebareaalne – nimelt lendasin ma Lõuna-Ameerikasse Peruusse, mis polnud just tavaline basseinireis. Suurimad hirmud nagu üle ookeani lennureis ja Peruu siselennud ning mägedes sõitmine – ületatud. Eesmärk ei olnud ületada hirme, eesmärk oli minna oma unistuste sihtkohta, Amazonase metsa, ja see lihtsalt nõudis neid ületamisi.

Kui kellegi teise jaoks tundub selline reis käkitegu või lihtsalt näiteks raha taga, siis minu jaoks tähendas see ostsus tohutut eneseületust. Kujutage ette näiteks inimest, kel on üüratu madude foobia ja ta otsustab seda madu katsuda, enda peale vingerdama lasta. Minul ei ole madude foobiat, mina võin mõelda, et mis su probleem on, haara tal “sarvist” ja asi ühelpool. Aga ma saan aru, et inimene, kes madusid kardab, võib seda tehes ära minestada.

Minu psühholoogiline ettevalmistus (lihtsalt aeg, kus ma mõttejõuga end veenma hakkasin, et midagi ei juhtu ja et elus tuleb asju teha, muidu 80sena kahetsed) algas juba aasta tagasi. Tihti ei jäänud ma öösel magama või hoopis ärkasin paanikaga. Nutt tuli kurku, et äkki kukun lennukiga alla ja laps jääb üksi. Mille nimel? Mingi minu mõttetu ja egoistliku unistuse nimel. Teate küll, kuidas mõtetega on võimalik olukorda täiesti teistsuguseks mõelda. Paar korda oli ka hetki, kus ma reaalselt ei tahtnud enam minna ja kahetsesin oma otsust. Ma ei julgenud seda kellelegi öelda. Mõtlesin, et see on kõige nõmedam, mõttetum ja kaugem sihtkoht üldse. Kui mineku aeg aga lähenes, olin suutnud end koguda. Reis oli lihtsalt fantastiliselt äge!

Karl küsis mult mingi hetk reisil naljatades, et noh, mis tunne on olla nii noor ja teada, et oled oma unistused ellu viinud ja rohkem nagu midagi ees ootamas ei olegi 😀 Tundub, et ma olen jube kehv unistaja, et nii madalalt panen. Aga tõesti, see aasta oli mul vaid üks unistus – seal reisil ära käia ja ellu jääda. Sellega oli mul plaan otsas. Tol hetkel, kui Karl seda küsis, siis oli reis muidugi poole peal ja ma polnud veel elusalt tagasi, seega mul veel oli, mida oodata.

Nüüd olen ma tagasi, kohe algab uus aasta ja mul tõesti ei ole ühtegi konkreetset plaani. Elan. Teen, mis tahan. Midagi utoopilist ei taha. Üks mõte on, aga see ei ole ka nagu plaan… Pigem olen nagu stopi peal.

PS: Pildil ei ole mina, Karl on. Ica kõrb. Pildistajal käsi natuke värises, sry.