Ma lugesin just ühte nii masendavat blogipostitust. Lausa hirm tuli peale. Meenus, et jõulude aeg pidi olema intensiivseim depressiooni ja enekate aeg üldse…

Ma olen jõuludesse suhtunud erinevatel eluperioodidel erinevalt. Mingis nooruses oli see pigem melanhoolsem aeg, aga pärast lapse sündi, seega nüüd juba pool minu täiskasvanu elu, täitsa vahva. Kui ma ise laps olin, siis oli see väga võluv aeg. Meie pere ei olnud ega ole usklikud ning seega ei ole meie kunagi tähistanud Jeesuse sündi ega käinud kirikus. Jõul on tegelikult palju vanem kui kristlus. Ka eestlaste teatud traditsioonid pärinevad hoopis kaugemast minevikust.

Meie õega kasvasime üles (või meid kasvatati) jõulumütoloogia maailmas. Meil käisid päkapikud. Täiega uskusin sellesse ja see oli tohutult äge aeg. Jõulude ajal saime ka kingitusi, aga see tähendas meile hoopis midagi muud, kui tänapäeva lastele, kes iga nädal mänguasju saavad. Sel ajal, kui meie lapsed olime, oli suvakas kleepsu- ja värviraamat juba väga vinge asi. Värvilise kaisuhiire või -karu saamine oli lihtsalt IMELINE! Ajad olid sellised. Sellised, kus lapsed oskasid mänguasjast hulga rohkem rõõmu tunda.

Ega ma kõike ka ei mäleta, aga meil oli ikka ka kuusk ja jõuluehted. Kõige ägedamad olid õlgedest tehtud ehted ja üks suur laest alla rippuv õlgedest tehtud kroon. Nii seda nimetati. Mul tuli see praegu kirjutades meelde, väga nostalgiline tunne tekkis 🙂 Õlgede tuppa toomine ei tähista algupäraselt üldse õlgedega kaetud lauta, kus Jeesus sündis, vaid pidi tooma õnne ja tervist ning summutama sammude müdinat, sest pööriööl oli oodata esivanemate hingede külaskäiku. Pererahvas magas ise õlgedel, sest hingede jaoks jäeti voodid. Hingede jaoks jäeti ka toit ööseks lauale. Meie vist ei jätnud (või äkki isegi jätsime?), aga ma teadsin, et nii tehakse.

Meie õlgede peal ei maganud 😀 aga õlgedest ehted kaunistasid meie kodu küll. Jõululaud oli ka. Vahel tuli tegi keegi ema kooliõpilastest jõuluvana, seda ma kartsin 😀 Sugulastega saime kokku ja peale selle suhtlesid ema ja isa väga tihedalt ühe teise perega, kel olid lapsed. Hängisime nendegagi ja kuigi me lastena tina ei valanud (tänapäeval isegi paljud katsetavad ja valavad), siis nõidusime ja ennustasime ikka, millel ei ole Jeesuse sünniga küll mingit seost. 25 aastat tagasi ei saanud seda püha kuidagi nimetada kommertspühaks. Poodegi polnud. Netipoodidest rääkimata.

Ma usun, et väga paljude Eesti inimeste jaoks ei olegi jõulud usklikud pühad ja neid inimesi ei tohiks sellepärast kindlasti mitte naeruvääristada, justkui nad ise ka ei teaks, mida nad üleüldse pühitsevad, samal ajal, kui usklikud tähistavad Jeesuse sündi ja käivad kirikus.

Küll aga taunin ja väldin mina seda viimase aastakümne kommertshullust. Ja kindlasti on ka neid peresid, kes jõulude tähenduse üle üleüldse pead ei vaeva ja kes veel 24ndal mööda poode shoppavad. Mis see minu asi on, kas keegi jõulude tähenduse enda jaoks lahti mõtestab või kommertsjõule peab? Eks, nii te küsiks. Kui individuaalselt asjale läheneda, siis see polegi minu asi ja mul pole selle pärast kuskilt valus, aga kui suuta vaadata maailma laiemalt, siis võib ju asjade üle ikka mõtiskleda… Selle üle, kuidas osad lõunamaad, kel pole kunagi lundki, on üle võtnud Ameerika muinasjutu põhjapõtradest ja jõulusaanist kinkidega.

Mina olen tahtnud Ethelile pakkuda seda sama mütoloogiat, mille keskel ma ise kasvasin. Eks see ole ju ka loogiline. Nüüd ta juba vaikselt hakkab kahtlustama, et päkapikke polegi olemas, aga see eest on tal olnud põnev väikelapse elu 🙂

Meil oli eile soe. Pole õige öelda, et kõhukrampideni lõbus või pööraselt äge, aga seest soe. Olime Karli vanemate juures ja seal ma alati mõtlen, et palju lapsi (no vähemalt viis) omada on lahe ja kõige hullem, mis juhtuda saab, on vanemas eas olla üksik. Seega, ma ei tea, kuidas ma need neli last nüüd järsku saaksin, aga neli on puudu. Eile tulid nagu ikka kokku Karli õdede-vendade pered, kellel on omakorda kokku palju lapsi. Kõik väiksed tüdrukud ja siis suuremad poisid.

Tüdrukud ootasid jõuluvana ja leiutasid täitsa iseseisvalt igasugu mänge.

img_0578

Katsin teiste laste näod pildikestega. Nii igaks juhuks.

Siin jagab jõuluvana juba kinke ja teda aitavad laura ja Ethel. Selline iga-aastane traditsioon, põhiliselt ikka lastele mõeldud. Kõik loevad luuletusi või laulavad või teevad iluvõimlemist. Ja mina olen saanud nende aastatega isegi üle sellest, et see on natuke nagu nõme 😀 Kuidas need psühholoogid räägivad – kui piisavalt kaua ja tiheldalt mingi hirmuga kokku puutud, siis ärevus väheneb. Kes oleks arvanud, et see paari aastaga väheneb nii palju, et tekib lausa soe tunne 🙂

img_0561

Ilusaid pühi. Misiganes te sel jõuluajal pühitsete 🙂