Jõulumütoloogia, pööripäev ja usk

Jõulumütoloogia, pööripäev ja usk

Ma lugesin just ühte nii masendavat blogipostitust. Lausa hirm tuli peale. Meenus, et jõulude aeg pidi olema intensiivseim depressiooni ja enekate aeg üldse…

Ma olen jõuludesse suhtunud erinevatel eluperioodidel erinevalt. Mingis nooruses oli see pigem melanhoolsem aeg, aga pärast lapse sündi, seega nüüd juba pool minu täiskasvanu elu, täitsa vahva. Kui ma ise laps olin, siis oli see väga võluv aeg. Meie pere ei olnud ega ole usklikud ning seega ei ole meie kunagi tähistanud Jeesuse sündi ega käinud kirikus. Jõul on tegelikult palju vanem kui kristlus. Ka eestlaste teatud traditsioonid pärinevad hoopis kaugemast minevikust.

Meie õega kasvasime üles (või meid kasvatati) jõulumütoloogia maailmas. Meil käisid päkapikud. Täiega uskusin sellesse ja see oli tohutult äge aeg. Jõulude ajal saime ka kingitusi, aga see tähendas meile hoopis midagi muud, kui tänapäeva lastele, kes iga nädal mänguasju saavad. Sel ajal, kui meie lapsed olime, oli suvakas kleepsu- ja värviraamat juba väga vinge asi. Värvilise kaisuhiire või -karu saamine oli lihtsalt IMELINE! Ajad olid sellised. Sellised, kus lapsed oskasid mänguasjast hulga rohkem rõõmu tunda.

Ega ma kõike ka ei mäleta, aga meil oli ikka ka kuusk ja jõuluehted. Kõige ägedamad olid õlgedest tehtud ehted ja üks suur laest alla rippuv õlgedest tehtud kroon. Nii seda nimetati. Mul tuli see praegu kirjutades meelde, väga nostalgiline tunne tekkis 🙂 Õlgede tuppa toomine ei tähista algupäraselt üldse õlgedega kaetud lauta, kus Jeesus sündis, vaid pidi tooma õnne ja tervist ning summutama sammude müdinat, sest pööriööl oli oodata esivanemate hingede külaskäiku. Pererahvas magas ise õlgedel, sest hingede jaoks jäeti voodid. Hingede jaoks jäeti ka toit ööseks lauale. Meie vist ei jätnud (või äkki isegi jätsime?), aga ma teadsin, et nii tehakse.

Meie õlgede peal ei maganud 😀 aga õlgedest ehted kaunistasid meie kodu küll. Jõululaud oli ka. Vahel tuli tegi keegi ema kooliõpilastest jõuluvana, seda ma kartsin 😀 Sugulastega saime kokku ja peale selle suhtlesid ema ja isa väga tihedalt ühe teise perega, kel olid lapsed. Hängisime nendegagi ja kuigi me lastena tina ei valanud (tänapäeval isegi paljud katsetavad ja valavad), siis nõidusime ja ennustasime ikka, millel ei ole Jeesuse sünniga küll mingit seost. 25 aastat tagasi ei saanud seda püha kuidagi nimetada kommertspühaks. Poodegi polnud. Netipoodidest rääkimata.

Ma usun, et väga paljude Eesti inimeste jaoks ei olegi jõulud usklikud pühad ja neid inimesi ei tohiks sellepärast kindlasti mitte naeruvääristada, justkui nad ise ka ei teaks, mida nad üleüldse pühitsevad, samal ajal, kui usklikud tähistavad Jeesuse sündi ja käivad kirikus.

Küll aga taunin ja väldin mina seda viimase aastakümne kommertshullust. Ja kindlasti on ka neid peresid, kes jõulude tähenduse üle üleüldse pead ei vaeva ja kes veel 24ndal mööda poode shoppavad. Mis see minu asi on, kas keegi jõulude tähenduse enda jaoks lahti mõtestab või kommertsjõule peab? Eks, nii te küsiks. Kui individuaalselt asjale läheneda, siis see polegi minu asi ja mul pole selle pärast kuskilt valus, aga kui suuta vaadata maailma laiemalt, siis võib ju asjade üle ikka mõtiskleda… Selle üle, kuidas osad lõunamaad, kel pole kunagi lundki, on üle võtnud Ameerika muinasjutu põhjapõtradest ja jõulusaanist kinkidega.

Mina olen tahtnud Ethelile pakkuda seda sama mütoloogiat, mille keskel ma ise kasvasin. Eks see ole ju ka loogiline. Nüüd ta juba vaikselt hakkab kahtlustama, et päkapikke polegi olemas, aga see eest on tal olnud põnev väikelapse elu 🙂

Meil oli eile soe. Pole õige öelda, et kõhukrampideni lõbus või pööraselt äge, aga seest soe. Olime Karli vanemate juures ja seal ma alati mõtlen, et palju lapsi (no vähemalt viis) omada on lahe ja kõige hullem, mis juhtuda saab, on vanemas eas olla üksik. Seega, ma ei tea, kuidas ma need neli last nüüd järsku saaksin, aga neli on puudu. Eile tulid nagu ikka kokku Karli õdede-vendade pered, kellel on omakorda kokku palju lapsi. Kõik väiksed tüdrukud ja siis suuremad poisid.

Tüdrukud ootasid jõuluvana ja leiutasid täitsa iseseisvalt igasugu mänge.

img_0578
Katsin teiste laste näod pildikestega. Nii igaks juhuks.

Siin jagab jõuluvana juba kinke ja teda aitavad laura ja Ethel. Selline iga-aastane traditsioon, põhiliselt ikka lastele mõeldud. Kõik loevad luuletusi või laulavad või teevad iluvõimlemist. Ja mina olen saanud nende aastatega isegi üle sellest, et see on natuke nagu nõme 😀 Kuidas need psühholoogid räägivad – kui piisavalt kaua ja tiheldalt mingi hirmuga kokku puutud, siis ärevus väheneb. Kes oleks arvanud, et see paari aastaga väheneb nii palju, et tekib lausa soe tunne 🙂

img_0561

Ilusaid pühi. Misiganes te sel jõuluajal pühitsete 🙂

 

 

5 thoughts on “Jõulumütoloogia, pööripäev ja usk

  1. Häid jõule 🙂 Ma tunnen ise üsna samamoodi nagu sina. Kurb on see ületarbimine üldiselt. Minu lapsed väga niisama ei saa asju, va meisterdamistarbed vms. Nad ikka väga ootasid jõule ja olid nii õnnelikud kinkide üle. Ei kinkinud ka tervet mäge asju vaid paar asja mõlemale ja kõik. Eks mujalt tuleb nagunii juurde ka. Eriti kuidagi nõmedalt mõjuvad need malluka postitused, kus ta kirjutab, et muudkui ostab lapsele asju ja jõulukingid ammu ka kätte jagatud ning laps neid nii ehk naa ei hinda. Miks seda siis teha. Mulle ei meeldi ka, et kodu on üle kuhjatud asjadest, lastel kujunevad nagunii omad lemmikud ja ülejäänud võib hiljem siis kuhugi ära anda. Minu lapsed muidugi oluliselt nooremad, kui sinu oma, ei tea kuidas hiljem kujuneb see eluke 😀

    1. Meisterdamise asju ostan mina ka, pigem joonistamise asju. Niisama mänguasju pole aastaid ostnud. Kui laps noorem oli, siis ostsin, sest noh paari-kolme aastane areneb koos mänguasjadega (pusled, kodumängimise asjad, legod). Aga üldiselt ei ole seda meelt, et laps peab saama kõik, mis ta tahab 🙂

  2. Mulle meeldib see müstika ja jõulumuinasjutt. Vahel tahaks siiani uskuda, et seal kusagil Põhjapoolusel elab punase mantliga vana, kes lendava põdrasaaniga kõigile headele lastele kinke toob. Ja natuke igatsen aega lapsepõlves, mil rõõm oli suur igasugusest kingist, nii raamatud kui kaisukaru oli eriline ja oodatud. Isegi vanaema kootud lambavillased sokid ja käpikud tegid rõõmu (teeks siiani kui vanaema neid nüüd pilvepiiril ei kooks).
    Ise olen jõudnud sinna faasi, et jõuluõhtu on mõnusa äraolemise aeg koos oma lähedastega. Laual on head söögid aga pidulaua nimel end hingetuks ei mässa. Ja kingid olgu pigem vajalikud asjad mitte lihtsalt mingi suvaline asi, mis 24. pärastlõunal kuskilt poeletilt krabatud kuna “kingi peab ju tegema”. Laps saab paar mänguasja, mida on pikalt igatsenud. Õnneks on need asjad sellised, mis jäävad käiku ikka pikemaks.
    Tegelikult ei ole ju vahet, kas tähistada Jeesuse sündi või talvist pööripäeva. Mõlemal juhul on ju tegemist rõõmupühaga ja miks mitte rõõmustada sel pimedal ajal.

  3. Minul oli ka kurb Malluka postitust lugeda. Olen kokku puutunud paljude puudust kannatavate lastega ja tõesti teeb kurvaks selline.. ebaõiglus.
    Varasemalt ostsime ise ka tõesti lapsele liiga palju asju. Viimased aastad samuti jooksvalt meisterdamise asju ja lisaks ostab ta enda kogutud raha eest mingeid asju. Vanaema annab ikka aegajalt 1-2€ ja teinekord anname ise ka, nii et miks mitte. Ses suhtes on tore ka, et viieselt oskab ta 10 piires ilusti arvutada, sest poes on vaja olnud raha lugeda.
    Sel aastal tegime ise vanemale lapsele 3 kingitust ja ükski ei ülatanud 30€ vist. Väiksem laps saigi meilt ainult uue pealeistutava auto. Nagunii vanavanemad toovad midagi, lisaks meie enda sõbrad. Teineteisele tegime sel aastal ühe sümboolse kingituse (ilma kokkuleppimata ostsime mõlemad new vintage by krissi asja, nii et hästi vahva oli kuidagi, et teineteist nii hästi tunneme).
    Minu jaoks on jõulud lihtsalt olemise aeg. Lastega on need ajad ikka toredamad. Päkapikud käisid meil ka ja kirjutasid kirju – laps ootas seda rohkem kui kommi.

    Häid jõule! 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *