Pool kooliaastast sai mängeldes läbi ja kuigi Ethel on praegu haige kõrva tõttu kodune, siis on aeg ikkagi väike kokkuvõte teha.

Ma olen siiralt oma lapse üle uhke. Milline ema ei oleks muidugi? No võibolla see, kellel laps viiendas klassis suitsu kimub, aga siiski… Üldiselt ikka kiidad ju oma last :).

Hinded on väljas ja Ethelil on kõik viied, välja arvatud eesti keel. See on 4. Aga ikkagi väga tubli. Need hinded võib kõik Etheli nimele kirjutada, sest mina väga aidanud ei ole. Välja arvatud mõni kodune töö, kus pidi koos Internetist mõne looma kohta uurima, või see, et olen pidanud teda jätkuvalt kohustuslikku kirjandust lugema sundima. Seda viimast kõikvõimalikel ähvardustel, meelitustel, lubadustel ja erinevatel hääletoonidel.

Eesti keel ongi hetkel ainuke väike komistuskivi. Üks 3 tuli ka. ÄRAKIRJAS! See tähendab kõige lihtsamat asja ülde, kus mõelda pole ju üldse vaja, lihtsalt kirjuta tahvlilt maha. Õigesti. Ja Ethel sai kolme. Mismoodi? Ta ise seletas mulle, et tal kadus harilik ära ja pidi mingi tömbi jupatsiga, mis ta sõbrannalt laenas, kirjutama. Muidugi olin ma natuke kuri, et miks sa siis õpetaja käest enne töö kirjutamist pliiatsit ei küsinud, aga… Lapsed noh!

Saatsin siis õpetajale kirja, kus küsisin, et kas asi oli tõesti tolles nüris pliiatsikökatsis. Aga õpetaja vastas, et paraku tõesti selles asi polnud 😀 Ethel oli ise ka pärast õnnetu, kui sai aru, et matemaatika keerulisi tekstülesandeid lahendab ta une pealt, aga tahvlilt maha kirjutamisega astus sellisesse ämbrisse. Aga eks see ole õppetund! Lihtsalt hoolsam vaja olla.

Kuigi käitumine ja hoolsus on tal samuti eeskujulikud. Ma olen alati imestanud, et kuidas laps suudab koolis ja külas võõrastega nii normaalne olla ja kodus on täiesti teine laps. Aga emadega väidetavalt ongi lapsed teistsugused. Igatahes saame meie südamerahuga vaheajale minna.

PS: Foto pixabay.com