Eile õhtul ei saanud ma magama jääda, sest Väike-kass avastas, et kui ta nagu ahv kookospuu all puud raputab, siis kukub sealt talle kookoseid. Väike-kass aga raputas kuuske, kust kukkus alla jõuluehteid, millega ta üle terve suure toa käpapalli sai mängida.

Üks kord kuus tuleb kassidel öösel mingi selline vimka sisse, kus nad ei tule koos meiega magama ja möllavad. Kõige rohkem ajab mind närvi, kui nad lähevad otsima korvi või meigikoti seest juuksekummi, leiavad selle, loobivad maha ja hakkavad taga ajama. Eile õhtul tehti ka seda. Ma võin julgelt öelda, et see on vist kõige hullem asi, mis mind närvi ajab. Korjan ühe kummi ära, ta leiab teise jne. Ja siis ma lihtsalt eile voodis mõtlesingi omaette asju, mis mind kõige rohkem närvi ajavad. Ma usun, et kõigil inimestel on selliseid (pisi)asju, isegi kui nad väidavad, et nad on iseendast väga teadlikud ja suudavad end igas olukorras kontrollida.

Mind ajavad närvi:

  • Kasside küüneklõbin parketil, kui nad juuksekummi taga ajavad öösel. Ma lihtsalt ei suuda selle häälega magada, samas aga võin ma täiesti vabalt magada, kui keegi kõrval telekast midagi valjult vaatab.
  • Kui keegi mulle helistab töövälisel ajal. Ärge küsige miks. Vahel ma suudan sellest nö üle olla, aga vahel mitte.
  • Kui ma ei saa aru, miks liiklus seisab. Jah, igapäevased ummikud on igapäevased (suht loogiline väide :D), aga kui ma mingil X-ajal liikluses olen, mil peaks kõik sujuv olema ja siis lihtsalt tekib mingi tropp, a la pühapäeva hommikul kell 10, siis ma võin lihtsalt täiesti närvi minna.
  • Kui ma pean laupäeva või pühapäeva hommikul vara ärkama. Mismõttes pean? No üldiselt ei peagi. Ja üldiselt ei maga ma alati ka kaua. Vahel ärkan kell 8, vahel 11, kuidas kunagi. Aga kui keegi paneb oma lapse sünnipäeva laupäeva hommikuks kell 10!!!! ja ma tean ju, et Ethel tahab sinna minna, siis ma… lihtsalt ei saa aru. Laupäeva hommikul kell 10??? Kõigist maailma kellaaegadest valisite selle? See tähendab, et ma tõenäoliselt pean laupäeval äratuskella peale ärkama. Ma võin selle pärast nädal aega ette stressata.
  • Kui ma olen midagi ostnud, koju läinud ja siis avastanud, et selle asjaga on mingi probleem ja ma pean TAGASI minema. On olnud asju, kus ma lihtsalt ei viitsi. Näiteks mingis riideesemes auk. Ma ei viiiiitsi iialgi hakata uuesti poodi minema, pigem olen ise riietuse ära parandanud, kui võimalik. Ma ei räägi kaltsukariietest. Ükspäev pidin minema TALI poodi tagasi, sest 100 eurosed käsitööna tehtud disainkõrvarngad, mis ma sealt ostsin… Neil tuli lihtsalt struktuur maha. Seekord ma viitsisin, sest krt, nii ikka ei saa ehteid valmistada, end ehtekunstnkuks nimetada ja sotiga müüa!
  • Kui ma loen lehest, et järjekordne rekka on Euroopas rahvamassi sisse sõitnud, enesetaputerrorist end õhanud vms. Närvi ajab. Tõesti ajab. Tellisin just Michel Houellebecqi raamatu “Alistumine”. Romaani tegevustik toimub 2022. aasta Prantsusmaal, kus presidendivalimistel on kahe suure partei, Rahvusrinde ja Islamiliidu vahelises jõukatsumises poliitiliste kokkumängude tõttu peale jäänud viimased. Prantsusmaal algab uus ajastu ja islamipartei karismaatiline liider Mohammed Ben Abbes hakkab ühiskonnas uusi norme kehtestama: koolisüsteem viiakse vastavusse koraani õpetusega, lubatud on polügaamia, naised ei käi enam tööl, vaid pühenduvad perele ja kodule. Meie lähitulevik?
  • Kui ma pean pikka teed sõitma roolis üksi ja uni tuleb peale. Tuleb iga kord. Olen kõrvale tõmmanud, lihtsalt karjunud ja edasi sõitnud. Olen end näkku löönud, kõvasti. Väldin. Sõidan rongiga või ei sõidagi.
  • Kui mul on mingi plaan oma peas valmis ja keegi hakib selle sisse.
  • Kui ma elan nädal aega teadmises, et täna õhtul on “Walking dead” uus osa ja siis avastan õhtul, et sari läks jõulupuhkusele. Okei, see punkt on veits naljaga. Närvi ei lähe, aga nõme on küll.
  • Kui pikka aega on pime ja vihmane ja külm ja kõle. Ehk et pool aastat ma lihtsalt olengi täiesti närvis.
  • Kui mingid vanemad oma lapse peale avalikus kohas röögivad, kuidas ei saa seda või teist osta, sest raha ei ole. Jaa, ei saagi ega tohigi kõike osta, aga üle poe selle eest last sõimata, et raha pole, on lapse suhtes ülekohtune.

Kindlasti on veel mingeid asju, aga need tulid esmasena meelde. Mis teid närvi ajab?