Kustutasin arvutist hulga pilte ära ja leidsin ka 2013. aasta Dominikaani pildid iseendast, panen paar suvalist siia. Imelik, aga ma reaalselt arvasin sel ajal, et ma olen räme paks morsk. Ma olin seal iga päev 7 korda päevas kõik hinnas hotellis söönud-joonud ja tundsin, et olen vähenalt 10 kilo juurde võtnud. Tegelikult ei ole ma aga kunagi korraga 10 kilo pekki juurde võtnud. Mu max on olnud 62kg kunagi keskkooli ajal ja min 52kg. Normaalne on minu jaoks olla seal keskel ja seda olen ma tegelikult ka terve elu olnud. (Ärge pange tähele, et ma piltidel oma päfkasid näpin, aga see ilmestabki väga hästi seda, et ma ei tundnud end üldse mugavalt tegelikult). Ma olen kogu aeg oma keha põdenud ja alati aastaid hiljem mingit vana fotot vaadates adunud, et issand, tegelikult ei olnud ju häda midagi.

dsc02122

dsc02123

Ma “ei viitsi” pikalt kirjutada sellest, kuidas ka mina olen ca 19 aastaselt end mingi periood näljutanud päevas peotäie pähkleid süües jne. Ma ei tunne, et ma peaks/ tahaks seda kõike maailmaga väga detailselt jagada. Aga päris hull oli need fotod uuesti avastada ja tõdeda, millise väärarusaamaga iseendast ma olen aastaid elanud.

Kui see kedagi aitaks, siis otsige oma vanad fotod välja ja vaadake, kas te tegelikult olite ka selline tünn, nagu oma peas ette kujutate. Loomulikult võib juhtuda, et oletegi 😀 Aga ma ei kirjuta praegu sellest, et kõik ebatervislikus kehakaalus olevad inimesed oma välimusele ja tervisele käega lööks, vaid sellest, kuidas mõned tegelikult kõhnad inimesed end peeglist vaadates valesti näevad.

Ma loodan, et noorus ei ole veel täiesti läbi ja ma suudan veel oma välimusest paar aastakestki rõõmu tunda 😀