Savisaar sai süüdistuse. Ma küll ise ei viitsinud kommentaare lugeda, aga väidetavalt pidi siin-seal ikka viskama sisse ka tüüpilist “See kõik on alusetu, see kõik on valitseva erakonna korraldatud!” Kommenteerijad pole isegi aru saanud, et valitsev erakond ongi Keskerakond? 😀

Vaatasin nädalavahetusel filmi “1000 Times Good Night” (ei ole USA film).. Ma ei tea, mis minuga viimasel ajal toimub, aga ma ei viitsi vaadata enam eriti suvalisi trillereid ja õudukaid, vaid ma tahan midagi, millel oleks sisu. Tähendus.

Film oli ühest perekonnast, kus peategelane, ema (Juliette Binoche), oli üks maailma parim sõjafotograaf. Ta pildistas sõjakolletes ja riskis intuitiivselt oma eluga, et saada kõige ehedamaid ja õõvastavamaid pilte, et need ajalehes ilmudes avaksid inimeste (ka mõjukate) silmad ja maailmas läbi selle midagi muutuks. Samas kannatas tema pere, tema lapsed, kes pidavalt kartsid, et emaga midagi juhtub. Film oli selle naise sisemisest võitlusest – kas olla oma lastele kodune ja hea ema või minna kaasa oma missiooni ja kirega, mis oli ohtlik. Miks ma sellest kirjutan? Sest filmis oli väga hea koht, kus peategelane ütles oma teismelisele lapsele:

“Siis, kui mina olin Kongos, huvitas inimesi pigem Paris Hilton, kellel polnud trussikuid jalas, kui see, mis maailmas tegelikult toimub.”

Muidugi võib seda lauset väga kitsalt mõtestada. Aga võib võtta ka laiemalt. Väga laialt. See mõte haakus natuke minu postituse esimese lõiguga… Film liigutab ja kriibib hinge. Ma soovitan.

PS: Postituse pealkiri on meelega Paris Hilton. Teatud põhjusel, mis ma just välja tõin 😀

PS2: Foto pixabay.com