Asjad ja riided
Täna käisin Viru Keskuses, õigemini Kaubamajas (tahtsin Kaisale, kes mu kasse valvas, väikse kingi osta) ja sain kultuurišoki. Ma ei saanud suht ekstreemsel reisil kultuurišokki, ma sain selle tagasi kodus olles.
Tegelikult ma kahtlustan, et mul on lihtsalt tekkimas asjade foobia. Ja eriti kohtade, kus on palju asju koos. Ehk siis suured kaubanduskeskused. Astusin sinna Viru keskuse aatriumi sisse (kus poodide uste ees on veel püsti pandud poed ja letid eraldi müüjatega) ja ma oleks tahtnud mütsi õlgadeni tõmmata ja lihtsalt otse läbi joosta.
Mulle on alati meeldinud minimalistlik stiil. Nii riietuses kui ka kodudes. Ma ei saa aru, mida on inimestel endale PIDEVALT koju juurde osta. Loen mingeid ajakirju, sirvin netti ja jääb mulje, nagu inimestel oleks koguaeg koju uusi asju vaja – patju, nagi, vaipa, padjakatteid, uut vaipa, raami (nelinukset, kolmnurkset, südamekujulist), käterätte, uusi käterätte, nõusid, kruuse, vaase…
Ma mõistan, kui keegi kolib üürikorterist uude koju, mis on paljas karp. Siis hakkab vaikselt sisustama, kõike ei jõua ega jaksa ju kohe osta. Aga et pidevalt on koju midagi VAJA. Justnimelt vaja. On ikka vaja või misasi see on?! Ma ei saa aru, kas inimesed tõesti kulutavad oma vaipadesse vaod sisse või söövad kogemata koos toiduga nõud ka ära… Ainuke kiiremini kuluv asi, mis ma suudan mõelda, on äkki… küünlad?! Ja siis loomulikult tarbekaubad nagu paberrätikud, nõudepesutabletid jne.
Ma healjuhul ostan midagi kodu “värskendavat” kaks korda aastas. Kevade paiku, kus mõtlen, et koos potinartsissidega võiks toidulauale osta ka kevadisemad, uued puhtad lauakatted. Ja siis korra veel äkki paar asja, mida tõesti vaja on – jah, köögirätikud tõesti vahel määrduvad nii, et plekid ei tule maha jne. Ometi need mõned inimesed, kes meil külas on käinud, on öelnud, et “ilus kodu”. Inimene, kes käis meil diivanit sügavpuhastamas, kirjutas mulle pärast Facebooki, et teil on ilus kodu. Ma ei tea… Tundub, et kodu saab ilus olla ka ilma pidevalt uut nänni koju ostmata. Või siis valetavad inimesed lihtsalt näkku. Või on lihtsalt viisakad ja sisimas mõtlevad, et issanda pachamama, see on nii rõve kodu, et ma pean lausa kahjutundest komplimendi tegema.
Igaljuhul on see minu probleem. Et ma sellest pidevast koju nänni ostmisest aru ei saa. Ja et mul poes kogu müüdavat kaupa vaadates jube hakkab. Päris ilma asjadeta ju ka ei saa ja seega tuleb mul kaubanduskeskuse virvarris teinekord ka teatud oste teha.
Riietega on veidi teine lugu. Neid ma ostan rohkem kui koduasju, aga samas mitte ülemäära palju. Kui mõned paarieurosed tagant järgi natuke mõttetud kaltsukaostud välja arvata, siis tegelikult olen kõik oma riided ikkagi kulunuks kandnud (ma pesen ka tegelikult riideid ülemäära palju, sest mulle meeldib VÄGA puhas pesu). Ma olen alati väga praktilise meelega olnud – ostnud talvesaapad, millega sobib käia nii pükste kui ka kleidiga, sama asi kevadsügissaabastega, mantliga jne. Alles viimase poole aasta jooksul kogu elu peale olen soetanud endale rohkem jalanõusid.
Tegelikult ei meeldi mulle ka riiete poes ringi šopata, eriti talvel. Kui ma midagi otsin, siis ma ei leia. Minu parimad riideostud on pigem sellised, kus ma jooksen kiirelt läbi mingi poe hoopis muud asja taga ajades ja järsku märkan kuskil riiulil/ stangel midagi. Millega ma tunnen kohe, et see on SEE asi! Näiteks täna, kui ma läksin sõbrannale Kaubamajja tänukinki ostma, siis läbi poe tormates nägin ma järsku ühte kampsunit, mille ma pidin saama.
See ei ole joonistatud tiiger. See on tikitud ja erinevatest materjalidest kokku õmmeldud.
See oli French Connectioni oma ja väga kallis, aga ma ostsin selle. Kui nüüd TÄIESTI aus olla, siis tegin ma sellise ebaeetilise lükke, et proovisin seda selga, aga tellisin selle hoopis French Connectioni lehelt 10 EUR odavamalt. Raha seegi! Ma tean, et ma käin sellega pikka aega. Riiete puhul töötab minu jaoks just EMOTSIOONOST. Miks ma peaks ostma riideeseme, mis minus emotsiooni ei tekita?
Ainuke ASI, mida mul tõesti vaja oleks, on fotoaparaat, sest vana kaamera läks meil reisil õhuniiskusest tuksi ja Iphone ei ole fotokas. Seega, kui keegi oskab soovitada totaalsele algajale normi kaamerat, siis võite midagi soovitada. Ma olen täielik võhik. Ja rohkem ei ole mul tõesti midagi vaja!
No ja kui kellelgi tekitavad emotsiooni käterätikud ja nende 1669 korda aastas vahetamine, või nipskasjakesed riiulil, siis jumal temaga 🙂
Andra
Veidi teemaväline, aga vaatasin sel nädalal sellist ägedat filmi nagu “Saabumine” ja sa oled nii selle peategelase näoga. Tükk aega mõtlesin, et keda ta meenutab siis tuli meelde. http://www.imdb.com/title/tt2543164/?ref_=nv_sr_1 vt ka kindlasti, põnev film. 🙂
ebaparlikarp
Appike, Amy Adamsi või? 😀 Minu meelest on ta täpselt Katrin Lusti nägu 😀
Andra
Amy Adams jaa, juuksevarv ka identne.
Mirjam
Mõnikord on mingis tuhinas ostetud ebakvaliteetne nipsasjake mind kodus nii häirima hakanud, et ma tahan sellest kohe lahti saada. Kõik saledust ootama pandud riided viisin ka taaskasutusse ja kohe hea tunne, kui kodus on liikuv energia, mitte seisvad asjad. Igasuguseid eriotstarbelisi kaupu mulle ei meeldi ka osta, nt säilituskarbid, neid nagunii koguneb koju soojaletist toitu ostes. Ma olen tüdinenud nende karpide pesemisest ja hoiustamisest, aga ma lihtsalt ei suuda neid ka niisama ära visata.
Kristi
Halleluuja! Rõõm kuulda, et ma polegi ainus (ega peast soe)! 😀 Vahel jääb küll selline mulje enda ümber vaadates.
Lawra
Olen sinuga 100% nõus! Me oleme elukaaslasega mõlemad minimalistliku elustiili austajad ja me ei saa ka aru, kes ja miks kõike seda nänni ostab, mis poodides müüakse?! Tulime üleeile neljaks kuuks Tenerifele, ainult käsipagasiga! Neid inimesi polnud vähe, kes selle peale peaaegu ära minestasid 😀
F
Täiesti nõus! Väga esoteeriline ei ole, aga usun, et inimesed shoppavad, et täita endas mingit emotsionaalset tühimikku. Midagi on kehvasti tööl, pereelus ja uus diivanipadi/seelik/tass tekitab hea emotsiooni selle leevendamiseks.
Hiljuti käisin Usas, mille kohta olin kuulnud, et minnakse tühjade kohvritega ja ostetakse mitme aasta riidekraam. Ma päriselt ei saa sellest aru. Miks ma pean neid asju kokku ostma veidi odavama hinna tõttu, kui neid pole otseselt vaja mul? Kui midagi on vaja, suudan selle Eestist ka osta 30% kallimalt.
Samuti on minu jaoks mõistatus, miks käiakse n+1 kohvriga reisimas. Kui ma lähen soojale maale, vajan ainult veidi seljariideid ja kogu lugu. Reisin juba aastaid käsipagasiga, kõik vajalik mahub ära. Mida vähem asju, seda vähem stressi.
H
Olen täiesti nõus! Ma ei saa ka näiteks aru, kuidas iga aasta nii palju jõuluehteid müügis on? Kas inimesed tõesti ostavad iga aasta uued?? Isegi kui mulle poes mõned kodukujundamiselemendid väga meeldivad ja oleks ka raha neid osta, ma lihtsalt ei viitsi! Üldse pole vaja koju mingisuguseid lisa nipsasjakesi ja riiulikaunistusi, isegi kui need näevad ägedad välja.
ebaparlikarp
Jaa, jõuluasjad ju tõenäoliselt ostetakse ikka ära, mis neist muidu müüakse. Hullumaja 😀
Helen
Mul on raamatute ostmise haigus 😀 ei osta muidugi ainult uuena, aga tahan, et mingid head raamatud kodus olemas oleks. Ônneks päris kôiki kokku ei osta ja laenutan ka e-raamatukogust 🙂 muus osas on nii, et elame hetkel küll oma korteris, aga see on remontimata ja paari aasta jooksul maja ostmise plaan. Seega ei näe môtet siia midagi erilist osta. Ei usu, et ka oma majas hakkaks kõiki asju uusi ostma, pole selline stiiliinimene ja raha mujale ka kulutada. Lapsi on meil kaks ja mänguasju me ka pidevalt kokku ei osta, jõulud ja sünnipäev saavad ning muul ajal sellised väiksemaid meisterdamise asju ostame. Esiteks ruumi meil praegu vähe ja teiseks pole lastel hunnikut asju vajagi. Kui kogu aeg kõike saaks siis ei hoiaks ega hindaks midagi vist.
kristallkuul
Vaesed inimesed (näiteks mina) ei ole võimelised endale kohe kuhugi sisse kolides KÕIKI asju korraga ostma. Et oleks olemas diivanipadjad, ilus voodipesu (mitu komplekti), ilusad köögikäterätikud, saunalinad, sobivad toataimed, ilusad kardinad, ilusad vaibad, kõik mööblitükid, küünlajalad, lauanõud jne. Siis ostetaksegi aegamisi, kord üks asi, kord teine. Ja siin räägib kah minimalismi austaja. Need, kellele meeldivad nipsasjakesed, need šoplevad muidugi veelgi rohkem. Ma kolisin enda koju sisse juba poolteist aastat tagasi, aga ikka on veel palju asju, mille ostmine oma aega ootab. Pakun, et paljudel teistel on sama asi 🙂
ebaparlikarp
Ma kirjutasingi, et karpi kolides ma isegi saan aru 🙂 Samas isegi karpi kolides pidid ju mingid asjad ikka olemas olema. Kas siis enne olid mingid närakad või uude kohta kolides tuleb ka kõik uued asjad osta?!
kristallkuul
Üürikorteris elades ei osteta reeglina ilusaid asju, kuna seal elamine on ajutine. Kunagi ei tea, milline hakkab kunagi see päris oma kodu olema ja kas siis see üürikas elamise ajal ostetud ese uude kohta ikkagi sobib. Elatakse võimalikult väheste asjade ja närakatega.
Ja noorena olid vähemalt minul ka teised prioriteedid. Ma ei mõelnud üldse sellele, millised saunalinade komplektid mul on/tulevikus võiks olla ja mis värvi diivanipatju, kardinaid ma päris oma kodus näha tahan. Ma panin oma raha eest hoopis pidu ja ostsin kingi 🙂 Nüüd olen vanem ja mul on LÕPUKS oma kodu, kuhu asju osta.
Aga kes on juba a la 20 aastat ühes kodus elanud, küllap need lihtsalt vahetavad vanu asju välja. Pole ju ükski käterätt ja voodipesu igavene. Tassid lähevad katki, diivan kulub. Need on õnnelikud inimesed, kes saavad öelda, et nende kodus on olemas absoluutselt kõik asjad, mis neile meeldivad ja mida neil vaja on. Need on väga privilegeeritud inimesed. Vaestel on nats teisiti 🙂
ebaparlikarp
Su jutt on osaliselt täitsa tõsi. Aga ma arvan, et see, kas inimene tunneb, kas tal on midagi puudu ei ole otseselt (mõtlen just et otseselt ja üheselt) seotud tema rahakotiga. Tänapäeval tekib inimestel läbi meedia ja turunduse tihti tunne, et tal on midagi puudu. Muidu on teistest kehvem. Kunstlikult tekitatakse vajadus. Ka rikastel inimestel on pidevalt midagi juurde vaja.
Mul on muide kasutusel päris paljud asjad, mis mul kunagi ema andis, kui ma Tallinna kolisin. Mind ei häiri see absoluutselt. Samuti ei aja ma taga saunarätikute värvisümbioosi vms. Mind lihtsalt ei koti väga need asjad. Sisustusajakirju on teinekord põnev vaadata, aga kui hakkad piltide kõrval olevasse loosse süübima, kuidas pooli asju on aasta otsa kuskilt välismaalt või netist tikutulega taga otsitud, siis ma ei tea… mulle tundub veidi obsessiv.
ebaparlikarp
Aa ja seda ka, et mulle ka meeldivad ilusad ja stiilsed kodud. Lihtsalt minu jaoks ei ole stiil selles, et iga hooaeg uut träni kodus vahetada või juurde osta, sest mingis Zara Home’is olid aled või On24 on kaubad -15%.