Reisil olles hõikas keegi parajasti Eesti uudiseid lugedes, et Eestis on lumi maas. Inimestel on šokk? Nalja teete? Elate Eestis ja ikka imestate esimese lume üle? Ma vahetasin isegi rehvid enne reisile minekut ära, sest ma teadsin, et lumi tuleb maha. Olen ma ennustaja? Ei! Ma lihtsalt olen inimene, kes mõtleb sammu ette.

Kusjuures suht iga aasta ilguvad (no mitte otseselt mõnitades, ega ma keskkoolis ei käi) mingid inimesed, et issand, nii vara vahetad rehvid. Ja siis nädala pärast ahastavad, et lasevad hommikul liugu ja rehvivahetusjärjekord on 2 nädalat. Olen ma jälle ennustaja? No ei ole ju.

Sõbranna läks lumelabidat suurde kaubanduskeskussesse ostma. Otsas!

Ma läksin eile talvist klaasipesuvedelikku Maksimarketisse ostma. Otsas!

Ma mõistan, et naelad kulutavad tänavaid, aga ega ma neid naelu juulis alla ei pane. Panengi nii tunnetuslikult nädalakese enne seda, kui jamaks läheb. Ilmateade on kõigile kättesaadav. Ja kui ma niikuinii mingi hetk need rehvid vahetama pean, siis mida see riskipiirini venitamine mulle annaks? On nagu asju, millega mina näiteks ei viitsi venitada.

Üldiselt on minu (ja ma arvan, et tegelikult paljude) suhe lumega ikkagi umbes midagi sellist nagu veits ebaõnnestunud juuksevärvimisega. Alguses vaatad, et täiesti p*rses, siis vaatad ja ikka on p*rses ja no mingil hetkel hakkad ennast lihtsalt veenma, et ahh tegelikult see s*tt juuksevärv nagu isegi sobib. Ja et lõppude lõpuks – need on ju lihtsalt vaid juuksed.