Ma usun, et paljude jaoks on hommikul kaua magamine kullast kallim. Inimeste jaoks, kel on beebi kodus või kel on palju lapsi või kel on beebi JA palju lapsi. Inimeste jaoks, kel on mitu töökohta või kas või üks töökoht, kuhu peab ikkagi 5 korda nädalas 8ks kohale roomama.

Mina olen hommikuinimene, aga nädalavahetuse hommikud on minu jaoks püha – neid ei tohi keegi rikkuda. See ei tähenda, et ma tagumik taeva poole kella üheni põõnaks, aga ma tahaks ärgata ISE. Tavaliselt ärkan 9 paiku ja kui ma juba ärganud olen, ega ma kaua voodis ei pikuta. Aga mul peab olema see võimalus. Ma olen terve elu, juba ülikooli ajast olnud tööinimene ja nädalavahetuse 2 hommikut ongi olnud need ainukesed hommikud, kus magada saaks. Paar esimest aastat ma loomulikult ärkasin nädalavahetusel koos Etheliga, aga kui ta just enam kullipilku ei vajanud, siis keerasin end suuretoadiivanile hommikul vara-vara kerra ja pooliku silmaga jälgisin, kuni olin valmis ärkama. Ei, laps ei pidanud kuni lõunani nälga kannatama, teinekord tunnike sellist diivani-ühe-silma-und juba aitaski.

Umbes sellises vaimus ongi Ethel kasvanud – emmet nädalavahetuse hommikul ei ärata. Okei, väiksena on ta küll mu otsas turninud ja oma joonistusi tulnud näitama jne, aga mingi hetk sai aru, et laupäeva-pühapäeva hommikul kui ärkad, mine pane multikad ja otsi külmkapist midagi ja kannata see tunnike ära, kuni mina ka ärkan.

Kõik on super hästi toiminud aastaid. KUNI nüüd viimased paar nädalat on katastroof. Ethel ärkab laupäeval kell 7 üles. Tuleb poeb näiteks kaissu, see on väga nunnu ja seda võibki teha. Aga seal kaisus ta muidugi ei püsi. Siis ta käib vetsus ja tuleb tagasi, siis ta teeb suures toas mingeid tegevusi ja tuleb tagasi, siis ta teeb neid tegevusi mul kaisus, siis ta toob kassi voodisse, kellele ei meeldi, kui Ethel teda väga näpib, siis üritab kass kätehaardest põgeneda ja tema põgenemise tee peale jääb minu nägu.

Teine variant – Ethel ärkab väga vara, tuleb ütleb mulle, et ta nüüd ärkas. Okei, magan edasi. Siis ta tuleb mulle ütlema, et kell on juba 7.50. Okei. Siis 15 minuti pärast ta tuleb ütleb, et emme, ma ei taha sind äratada, aga kas sa võiksid mulle lihtsalt öelda, et mis kell sa ärkad. Siis ta tuleb küsib, et kas kell 9 sa ikkagi juba ärkad. Ja kuna mulle meeldib magada, aga mulle väga meeldib ka hommikul kööki tulla, teada et ma ei pea kuhugi minema ja kohvimasina nupule vajutada, siis ma üldiselt ärkangi üles. Nädalavahetuse hommikud lihtsalt on nii hubased ja mõnusad. Meie kassid ka arvavad nii.

PS: Selle postituse käigus ma vist sain aru, miks Ethel viimasel ajal omaenda hommikust rutiini muutnud on. Ta on kella ära õppinud ja kasutab seda praktikas väga aktiivselt.