Pühapäeval läksime Etheliga natuke suuremasse tülli kui tavaline tüli. Asi oli nimelt selles, et kui Ethel oli juba mitu-mitu tundi sõbral, kes on meie naaber, külas olnud, palusin ma, et ta koju tuleks. “Ei, mul on nii lõbus!” tuleb siis põhivastus. Hea küll, võib lõbus ju olla, aga viimane nädal on mul tunne, et laps on põhimõtteliselt välja kolinud. Ka nädalavahetusel ärkame, sõber helistab, et tule külla. Seletan Ethelile, et nii tihti ja pikalt ei saa, et külaskäimisega on ikkagi mingi piir. Mul on tunne, et varsti paneb tolle sõbra ema mulle niimoodi alimendid peale. Või pean hakkama kommunaale maksma vms.

Pärast seda tüli, kus Ethel suhteliselt sõnakas oli, otsustasin ma teda mõjutada (karistada ei ole üldse ilus kirjutada) sellega, et ta järgmine päev ei tohi endale kedagi külla kutsuda ega ka ise külla minna, lisaks täiesti ekraanivaba (va helistamine) päev.

Helistan siis Ethelile: “Kus sa oled?”

Ethel: “Õues. Sõbraga! Sa ütlesid, et ma ei tohi külla KUTSUDA, ega külla MINNA ju!”

Ehk siis lühidalt – JOKK. Juriidiliselt on kõik korras. Ka 8aastane leiab “seaduse”-augud kiiresti üles. Kuna ise olin rumal sõnastaja ja õues on ilus ilm, siis jätsin asja nii nagu on.

Mis vanuses teie lapsed on hakanud kõvasti külas käima? Kas teid häirib, kui võõras laps külas on?