Kaval 8aastane
Pühapäeval läksime Etheliga natuke suuremasse tülli kui tavaline tüli. Asi oli nimelt selles, et kui Ethel oli juba mitu-mitu tundi sõbral, kes on meie naaber, külas olnud, palusin ma, et ta koju tuleks. “Ei, mul on nii lõbus!” tuleb siis põhivastus. Hea küll, võib lõbus ju olla, aga viimane nädal on mul tunne, et laps on põhimõtteliselt välja kolinud. Ka nädalavahetusel ärkame, sõber helistab, et tule külla. Seletan Ethelile, et nii tihti ja pikalt ei saa, et külaskäimisega on ikkagi mingi piir. Mul on tunne, et varsti paneb tolle sõbra ema mulle niimoodi alimendid peale. Või pean hakkama kommunaale maksma vms.
Pärast seda tüli, kus Ethel suhteliselt sõnakas oli, otsustasin ma teda mõjutada (karistada ei ole üldse ilus kirjutada) sellega, et ta järgmine päev ei tohi endale kedagi külla kutsuda ega ka ise külla minna, lisaks täiesti ekraanivaba (va helistamine) päev.
Helistan siis Ethelile: “Kus sa oled?”
Ethel: “Õues. Sõbraga! Sa ütlesid, et ma ei tohi külla KUTSUDA, ega külla MINNA ju!”
Ehk siis lühidalt – JOKK. Juriidiliselt on kõik korras. Ka 8aastane leiab “seaduse”-augud kiiresti üles. Kuna ise olin rumal sõnastaja ja õues on ilus ilm, siis jätsin asja nii nagu on.
Mis vanuses teie lapsed on hakanud kõvasti külas käima? Kas teid häirib, kui võõras laps külas on?
Kats
ma põhimõtteliselt juba vihkan võõraid lapsi:) iga päev on keegi, mõnikord mitu… ja ei lähe isegi koju sööma- mina mäletan, et õpetati- kui teised hakkavad sööma siis tuled ära koju, sööd kodus . a mis tänapäeval- paned nt.grilli üles– siis on terve kari lapsi ümber, hea kui endale midagi jääb… ja lapsi tiirutab ikka tõega tükki 6 vähemalt 🙂
tuba aetakse sassi, vaibad lendavad- uhhh
tampa
Oma lapsepõlves sai ikka kõvasti külas käidud ja külalisi kutsutud. Tollal “rajoonikoolis” (OK, rajoone enam polnud, aga kodu lähedal käis 99% lastest koolis) käies elasime kõik üsna lähestikku ka. Umbes neljaliikmelise sõpruskonna emad-isad on siiamaani mulle nagu onud-tädid pmts ja vastupidi ka. Aga eks selliseid pea eluaegseid sõpruseid on enivei vähe
Tiina
Kuna minu preili on üksik laps, siis tahab ta sõpru külla kutsuda ja ise külas käia suure-suure heameelega. Aga et vältida selliseid olukordi nagu teil (eks elu on mind ka juba õpetanud 😀 ), siis lepime eelnevalt kokku, kui kauaks külla minnakse, sama ka sel juhul, kui väike külaline tuleb meile. Võib-olla tundub imelik külalisele ette öelda, kui kauaks tohib tulla, aga kuna nad on veel nii väikesed, et ise ei märka koju minna (juhul, kui sõbra ema last koju kamandada ei märka ja seda on ette tulnud), siis see meil hetkel töötab kenasti.
Mul ei ole midagi selle vastu, kui lapsed meie juures külas käivad, aga üks tingimus on kindlasti see, et mänguasjad, millega mängiti, tuleb oma kohale panna pärast. Jaa, ma tean, see peaks nagu elementaarne olema, aga ikka teinekord vajab meelde tuletamist. Ja siis see, et ma oma magamistuppa parema meelega kedagi ei laseks, aga mõnikord ikka leian võõra lapse sealt kondamast.
Tore, et Sinu laps ka õues mängib, minu oma tuleb viimasel ajal sunniviisiliselt välja ajada, parema meelega kopitaks ta kogu aeg toas.
k.
Külaskäigud hakkasid 4-5 aastaselt. Aga suhteliselt harva 1-2 korda kuus, kokkulepitud kellaajal. Ja üldiselt kordamööda. Mind ei häiri, lapse sõbrad on toredad 🙂 Samas võiks asi jääda mõistlikesse piiridesse. Päris iga päev võõrast last enda koju vist ei tahaks. Paradoksaalselt enda kooliajast meenub, et me pmt sõbrannadega elasime üksteise juures. Vb ma muudan veel meelt, kui lapsed rohkem iseseisvamad on 😀