Loomulikult ei taha ma sisu kuidagi paljastada või ümber jutustada, püüan kuidagi teistmoodi. Tegemist on väga hea filmiga, kuigi ta on tehtud lihtsalt, täitsa tavalisele vaatajale. Film on humoorikas, absurdne, kiiksuga, aga ka väga tõsise sisuga. Metsas eraklikult elav isa oma kuue lapsega läheb linna, takistama laste ema kiriklikku matust, sest naine oli budistliku filosoofiaga ja soovis oma testamendis tuhastamist ja rahvarohkes kohas tuha vetsupotist alla kallamist 🙂

Ei, see film ei ole sellest, kuidas see laste ema suri ja kõik pisaraid valavad. See film on kapitalismist, hipielust… Sellest, kuhu võivad viia väga äärmuslikud valikud ja mis oleks laste seisukohast õige. Rohkem ma ei ütle. Pisarad olid silmas, põskedel, kampsuni varrukatel. Mitte kurbusest, vaid südamlikkusest, armastusest. Aga mitte läägest ja imalast (sest selliseid filme ma ju ei vaata :D).

Kuigi laste isa mängis tuntud ja hinnatud näitleja Viggo Mortensen, siis filmis mängis ta üle tema poja rolli etendav (minu jaoks täiesti tundmatu) 1992. aastal sündinud George MacKay, kes meenutas justkui inimest/poega, kelle Jürgen Veber ja Raimond Kaljulaid endale saaksid, kui maailmas oleks võimalik kahel mehel bioloogiliselt laps saada 😀

Foto: aceshowbiz.com