Käisin eile Kaisaga Manna la Roosas õhtust söömas. See oli meil juba ammu plaanis ja kuna ta jälle nädal otsa minu kodus minu kasse hoidis (no ta ei seisnud nädal aega püsti ühes kohas, hoides kasse kaenla all, aga ikkagi), siis oligi see väike tõuge teda selle eest tänada.

PS: Sellest, kuidas mul on oma isiklik kassihoidja, võib lugeda siit.

Mul on paganama kahju, et ma ühtegi toitu ega värki seal Manna la Roosas ei pildistanud, sest eesmärk ei olnud üldse mingi blogipostituse jaoks materjali hankida ega ka toite arvustada, vaid lihtsalt mõnusalt aega veeta, ilma et igat ampsu jäädvustada.

Siiski on paar põhjust, miks ma ikkagi kirjutan. Mulle väga meeldib selle resto stiil ja interjöör, samuti olen ma kuulnud, et seal on pärast koka vahetust head toidud. Algusajal tituleeriti see koht pigem kokteilibaariks, millest ta nüüd välja on rabelenud. Teenindus oli Eesti mõistes väga hea, oli näha, et sellega pingutatakse. Sõime eelrooga (küll pärast magustoitu :D), ja pearooga ja magustoitu.

Mis mind totaalselt üllatas, oli sealne juustukook. See polnudki nagu mingi restorani juustukook, vaid kellegi esimene katsetus juustukoogi laadset asja teha. Olen korra ka ise juustukooki teinud ja mul endal, kes ma olen täielik error küpsetamises, on ka parem tulnud! Mis siis viga oli? Selle küpsisepõhi maitses nagu pikalt säilivusaja ületanud jahutoode. Ma miskipärast tean, kuidas see maitseb, väga spetsiifiliselt. Ühesõnaga keegi nagu oleks esimest korda proovinud teha juustukooki, ebaõnnestunud ja siis lasknud restoranil ilusti kaunistada. Mu sõbrannale aga meeldis, no kui meeldis, siis ma ei saa ju vaielda 🙂

Kui teenindaja küsis, kuidas maitses, siis saate aru, ma ei tea, mis mul juhtus, elusees ei ole ma öelnud, et ei maitsenud (mitte kunagi!!!), aga seekord tabas mind mingi erakordne aususehetk, nagu oleks mulle joodetud prosecco asemel tõeseerumit, ja ma ütlesin, et kahjuks see põhi maitses nagu vanaks läinud jahu. Teenindaja oli väga üllatunud, ütles, et kook on täna hommikul valmistatud (mis muidugi ei tähenda, et see poleks täna hommikul võidud valmistada pahaks läinud jahust 😀 – blogija märkus), ja et ta annab tagasiside kokale edasi. Palusin tal seda siis kuidagi ilusti edasi öelda. Kujutan ette, kuidas ta seda “ilusti” edasi ütles – kutsub koka ukse peale, et näe see bitch seal… :D. Lõpuks ütles ta naerdes, et aga maitsed ongi erinevad. No tõesti – vb mõnele meeldibki vanaks läinud jahu maitse 😀

Pearoog oli meil mõlemal risoto herneste ja kitsejuustuga. Maitses hea, aga natuke olin pettunud, sest lootes kitsejuustu risoto sees läbisulanuna hõrgult leida, olid meil külmad kitsejuustutükid lihtsalt risoto peale pudistatud. Risoto oli nunnult roheline ja peal kaunistuseks suhkuruherne TÜHI kaun ja kirsstomat. Olen paremat kitsejuustu risotot saanud iga kord näiteks Rucolast, seal on punapeedi-kitsejuusturisoto, kus juust on õhuliselt toidu SEES. Väga nämmu!

Arve oli meil 83 EUR. Kui olin selle kaardiga tasunud, siis avastasime, et meil kummalgi ei ole sentigi sularaha, et jootraha jätta. Kuna teenindus oli püüdlik, siis kindlasti tahtsime tollele kutile jotsi jätta. Olen jotsi usku – kui teenindaja püüab (olenemata koka ebaõnnestumisest), siis tuleb jätta. Isegi kui on neutraalne teenindamine, siis jätan. Kui tõesti on näha, et teenindajat ei koti absoluutselt, siis olen tuimalt minema ka läinud (arve olen muidugi maksnud :D). Viipasime siis uuesti teenindajale ja ta oli krapsti kohal.

Kaisa: “Kuule, ma tahaks sulle jootraha jätta, aga meil pole kummalgi üldse sularaha.”

Kutt vastas kohe, et jootraha saab ka kaardiga jätta ja enne kui me üldse jõudsime midagi öelda, oli ta kaardimakseaparaadiga kohal.

“Nii, palju siis jätame?”, küsis teenindaja naljatledes.

Mina mõtlesin, et 10% on ok: “8 EUR”.

Teenindaja: “AGA TEEME SIIS PAREM 10! Siis ma saan selle kohe välja võtta!”

Mul kukkus karp lahti, aga mõlemad Kaisaga naersime ja Kaisa ütles, et teeme 10, ma tahtsingi tegelt 10 jätta. (Ta tõesti tahtis, aga mina ütlesin, et 8 on hea küll! Tegelikult, kuna Kaisa tahtis selle jootraha tingimata ise maksta, siis minul oli ausalt öeldes suht suva, on see 8 või 10 EUR). Maksis ära ja kutt oli läinud. Vahtisime nagu lollakad üksteisele otsa, et mis see nüüd oli 😀 Mitte et 2 eurost kahju oleks, aga teenindaja lihtsalt kauples oma jootraha suuremaks, sest ta saab selle siis välja võtta?! Mis iganes see tähendab 😀 Kellelgi on midagi sarnast olnud? 🙂

Igatahes kokkuvõte on see, et meil oli väga tore õhtu ja tegelikult ei rikkunud üldse miski tuju, väike naljakas hämming lihtsalt. Üldmulje oli väga hea, kuigi hinnataseme kohta ütlen küll, et seal restoranis ei maksa sa mitte toidu, vaid teeninduse, kesklinna ja interjööri eest. Äkki see polegi palju küsitud 🙂

Siin minu armas parim sõbrants, kes on taeva kingitus kasside hoidmisel ja muidu ka maailma parim, mis sest, et talle meeldib tähtaja ületanud jahu maitse 😀