Ma ei ole kunagi oma täiskasvanueas saanud aru neist, kes postitavad kuhugi oma esimest selle suve suplust kuskil Eesti 16 kraadises meres või 17 kraadises järves. Neil käiks justkui võistlus selle nimel, kes esimese sulpsu teeb. Umbes sama nagu esimesed kukeseenepildid facebookis – kes esimesena teeb, see on võitja. Auhinnaks on see esimene suur hulk laike, sest kes neid kukekate pilte enam kuu aja pärast ikka laigib eksole.

Tegelikult on see kurb, et ma selles osas Eestimaa ilu absoluutselt ei näe. Minu meelest on meri Eestis alati kohutavalt kole, vähemalt beach-kontekstis.  Nii kole, et mind mingi valemiga ei tõmba sinna mere äärde jalutama. Ja ka näiteks päevitama. Kui olen päevitamas käinud (ei saa salata, ikka ju olen), siis nii, et mul on terve varustus tekke ja kampsuneid kaasas ja neid ma siis kasutan vahelduva eduga võrdelises seoses vahelduva pilvisusega, sest lihtsalt nii faking tuuline ja külm on, nii kui siin päike pilve taha tripib. Eelistan päevitada kuskil koduaias, kus ma saan veidigi tuulevaikust ja pilverünnaku eest kohe tuppa joosta. Mul lihtsalt pole viitsimist kogu oma soojavarustust kuhugi randa vedada, et seal siis ülejäänud 3 tundi tekkida all lamada.

Ma ei taha lollitada end mõttega, et 20 kraadine vesi on soe. EI OLE! Ma ei taha hüpata lihtsalt sisse ja siis kohe välja ja karastada. Ma tahan hulpida vees ja tunda seda mõnu, et ma ei pea meeletult siplema, et a) sooja saada, b) et mitte põhja vajuda, sest Eesti vesi on nii mage. Nii soolasuse osas kui ka selles teises mõttes 🙁

Suu on vist soolane 🙂 Monterosso Al Mare, Itaalia 2015

Monterosso Al Mare, Itaalia 2015

Nizza, Prantsusmaa. Horisont on veits viltu 🙂 2014

Itaaliast tagasi tulles avastasin end mõni päev hiljem googeldamast selliseid märksõnu nagu “Eesti kliimapagulased Kanaaridel”, “eestlased Küprosel” ja “mis riigis oleks sõbralikud tingimused väike puhkusemajutusäri püsti panna” :D. Tõesti, nagu poleks enne “soojal maal” puhkamas käinud, et nüüd just SEEKORD tagasi tulles selline kultuurishokk oli. Kindlasti mõjutas mind ka selleks reisil läbi loetud raamat Kristel Rumesseni “Aloha, Hawaii”. Tahaks ära öelda, et see on väga vahva ja kaasahaarav raamat, mis ei ole lihtsalt mingi tüdruku soigumine, kui äge on Hawaii elu, vaid hoogne ja humoorikas jutustus, mis vürtsitatud põnevate faktidega.

Dominikaani Vabariik, Kariibid 2013

Dominikaani Vabariik, Kariibid 2013

Küpros, Nizzi beach 2013

Niisiis, tulin reisilt tagasi ja kuigi siin polnud just kõige koledamad ilmad, on need ilmad ikka kuradi nirud. Pole üldse minu kliima see päikse-käes-on-soe-nii-kui-päike-ära-läheb-panen-sulejope-selga. Lapsed tahtsid ujuma ja kuna kaugele ei viitsinud minna, siis viisin nad siia Paljassaare randa (mis muide Eesti mõistes on täitsa okei rand oma jäätiseputka, peene liiva ja isegi vetelpäästjakuttidega). Lihtsalt see kontrast paari päeva tagusa ilusa sinise mere ja selle halli veekogu vahel oli liiga suur.

Rannas, Paljassaares. Õnneks lapsed nii rikutud ei ole 🙂

Eelmine suvi Paldiskis

Ja mis siis ikka teha, olengi üks õnnetu inimene, kelle lemmiksari on Travelist “House hunters”, sari inimestest, kes julgevad ja saavad teha elumuutvaid otsuseid, kolides ühest maailma otsast teise, kus meri on sinisem.

No ja õnneks on leiutatud ka reisimine 🙂

Punane meri, 2015