Ma ei hakka süvitsi poliitikat analüüsima, aga minul tavalise kodanikuna on täna olnud kift ja emotsionaalne päev – Marina Kaljurand otsustas presidendiks kandideerida. Kogu täiega!

Kui mul alguses ei olnud erilisi eelistusi kandidaatide osas ja pigem olin lihtsalt Siim Kallase vastu (ja loomulikult ei poolda ma Helmet, ei tea, kas peaks seda üldse mainimagi…), siis alates tänasest olen ma Kaljuranna fänn. Jah, ma fännan Marina Kaljuranda, seda julget ja käredat mutti, keda süüdistati selgrootuses ja iseloomutuses, marionetiks olemises. Ja kes on Siim? Suurte kogemustega, intelligentne ja majandust mõistev tark mees, kes libastub igasuguse väikse pinge all, öeldes avalikult midagi nii lolli nagu “…kes otsustele ei allu, valigu uus erakond”.

Osad nokivad Kaljuranda: “Pisut kummaline oli kandideerimisotsuste välja toomise juures esimese asjana märkida, et teised soovivad, et ma kandideerin. Toetus on oluline ja tänu toetuse osutamise eest samuti aga sõnastada see selliselt, et juhul kui ma ei kandideeriks, siis ma petaks toetajaid, on kergelt kummastav…”

Ei ole kummastav! Kummastav on see, et mingil vennal on tohult egoistlik soov üle laipade presidendiks saada ILMA sellise toetuseta. Siimul paistab selline ühepoolne suhe olevat. Nagu armastavas paarisuhtes, kus üks osapool väga tahab. Teine mitte. Üks võib lolliks minemiseni pingutada, aga lõpuks läheb ikka pekki. Marinal tundub olevat see suhe kahepoolne. Ma ütlen – pigem osutada oma kõnes toetusele, kui saata kõik mitte toetajad uut erakonda otsima. Kusjuures mina oleksin olnud pettunud, kui Kaljurand ei oleks kandideerinud. Samamoodi nagu ma ei saanud aru, miks Siim põnnama lõi, kui peaministrikoht vaba oli. Küll oli jutumees… Ei mõju usaldusväärselt!

Igatahes minul on täna olnud fantastiliselt positiivne päev! Ja kui peakski Reps presidendiks saama, siis nagu üks tuttav täna ütles – Kaljurand võiks uue erakonna teha, IRL-ist asjalikumad tüübid üle tuua ja veel mõned, ning teha üle pika aja üks normaalne erakond, mis selle Reformierakonna kõrgklassile mõeldud pullile ükskord punkti paneks.

PS: Olete pannud tähele, et varem sümpaatne Kaja Kallas on viimasel ajal täiesti kadrisimsonistunud. Paistab tige ja rahuolematu ja ärapanev ja kuidagi kaagutav…

Päeva mõttetuim kommentaar tuleb siiski Kajalt: “No aga tore ju, et ta kandideerib”. Diip!

Ma ei teagi, mis mu postituse eesmärk oli… Ilmselt lihtsalt oma rõõmu jagada. Tõeliselt kift uudis ja päev!

Foto: Wikipedia