Jumal, kui palju siin sisalikke on. Kes kardab sisalikke, ärge siia küll tulge. Praegu jõin rõdul hommikukohvi ja kaks suurt isendit sibasid mu jalgades ja üks peas. Mitte otseselt, aga no pea kohal. Tegelikult on nad muidugi väga arglikud ja kui sa neid märkad, siis nad jäävad liikumatult seisma, arvates, et muutuvad nii nähtamatuks…

Mäe pealt vaade Monterossole

Oleme siin Monterossos üleni imeilusate mägede vahel. Kui peaks tulema hiidlaine oht vms siis mina ei tea, kuidas mei kõiki korraga evakueeritakse. Ainult rong viib siit tunnelite kaudu minema ja mäe otsas autoga kruiisimine tundub sama ohtlik kui hiidlaine. Veel on siin imekena rannaäärne mere ja mägede vaheline promenaad ja põhimõtteliselt kolm suuremat tänavat, mis viivad mäkke ja millest üks ka vanalinna. Ümberringi on majutused, restoranid, vanalinnas poekesed. Ülinunnu, kellele meeldib selline romantical style.

Õhtul, kui pimedaks läheb, on näha kaugemal rannaääres mägede küljes teisi linnakesi põlemas. Linnad ei põle, vaid tulukesed ikka. Cinque Terre tähendabki viit külakest (Monterosso al Mare, Vernazza, Corniglia, Manarola ja Riomaggiore), mis moodustavad ka osa rahvuspargist. Monterossost viib siit mägine matkatee Vernazzasse ja kuigi ma pean tunnistama, et ma ei ole kunagi matkanud (isegi mitte kuskil Eesti rabas, sest sest see lihtsalt absoluutselt ei tõmba mind, mul on vaja palmi või sidrunipuud ja viinamarjaistandust, mitte jõhvikapundart kuskil soos, sry jõhvikas, ära võta isiklikult!), siis võtsime selle matka ette. Mul on nii suur sisemine soov teiega neid matkapilte jagada.

Vernazza paistab

Kuna ma väga ei süvenenud, kui pikk see matk on, siis kuskilt jäi kõrvu, et no ikka PIKK, aga et iga normaalne inimene suudab selle läbi teha. Terve öö tegin mõttes jalalihastele sooja ja mõtlesin, et täiesti pekkis, kui ma poole pealt näiteks ei jaksa enam ja Karl peab mind seljas mäest üles või alla tagasi tassima, ja mina selle häbiga järgmised 50 aastat elama… Matkatee oli tõesti osaliselt üks mäkke (ja siis alla) turnimine ranniku kalju küljes, nii et iga sammuga läksid vaated merele ja sealsetele mägedele aina kenamaks. Aga matk ei olnudki pikk – 1,5 tundi ja tehtud. Ahhetasin ja ohhetasin seal mäel pigem vaadete pärast, kuni siis lõpuks sealt mäe otsast nägingi meie sihtkohta Vernazzat. See oli niiiii ilus 🙂

Vernazza

Vernazza tänavad

 Tagasi tulime siiski mitte tuldud teed, vaid rongiga 3 minutit läbi tunneli. Täna on meie viimane täispäev siin Monterossos ja homme hommikul sõidame Rooma. Ei tahaks siit looduse keskelt tegelikult üldse ära minna, aga Roomas võiks ju korra elus ära käia 🙂