Kuna Ethel läheb septembris 1. klassi, siis paratamatult ma mõlgutan mõtteid, et milline koolilaps temast saab, kuidas tal seal minema hakkab, millised sõbrad saab jne. Lasteias käimine on ikkagi põhimõtteliselt nagu lapse hoidu viimine, kus tema eest hoolitsetakse, mängitakse, kindlasti ka õpetatakse ja ilusti õhtul emmele üle antakse. Kool ei ole aga naljaasi, laps peab iseseisvuma.

a0fb11d24cfbb128cef3b7d03c3b588dSeni olen ma olnud selline ema, kes lapsele suht ette-taha kõik ära teeb. Näiteks hommikul krõbinad kaussi, piim sisse, kauss lauale ja lusikas kõrvale. Vahel on Ethel õhtul krõbinaid tahtnud ja ma tõesti pole viitsinud diivanilt tõusta ja olen öelnud, et sa oled suur tüdruk, võta ise. Siis ma näen, kuidas ta lohistab tooli kõrge riiuli ette, hakkab sealt krõbinapakki upitades võtma ja ma vaimusilmas suudan 1 sekundiga ette kujutada, kuidas ta sealt tooliga ümber käib, haiget saab, terve põrand krõbinaid täis on… Isegi kui see esimene etapp tehtud saaks, siis jõuan teise sekundiga mõelda, kuidas ta terve paki piima kogemata väiksesse kaussi pabahh valab. Ja kolmandal sekundil olen ma juba püsti teda aitamas. Miks küll, laps peab ju suutma ise neid asju teha, seda enam, kui ta peagi pärast kooli üksi kodus hakkab olema.

Kui palju anda 1. klassi lapsele kooliasjades iseseisvust? Kas peaks talle iga päev riided selga valima, kontrollima, kas vajalikud kooliasjad (õpikud ja kehalise asjad) on kaasas ja mis veel olulisem – kas peaks temaga koos kodutööd eelneval õhtul üle vaatama? Ma tegelikult ei tea, kui palju 1.klassi lapsele kodutöid antakse, aga midagi ikka. Kui ma hakkaks kohe esimesest koolipäevast peale, et no näita, mis sul siin päevikus on ja vaatame nüüd koos üle ja kas see ja too asi on tehtud, siis mul on tunne, et laps kaotab igasuguse vastutuse oma asjade eest ise hoolt kanda ja ma peaks 100% seda ülejäänud 12 aastat tegema. Tundes ennast ja Ethelit, kes on selline ups-mul-läks-meelest-tsikk, ma tean, et mul tekib kiusatus kõike kontrollida. Samas, miks kohe oma lapsest nii arvata? Ikka tuleks talle võimalus anda. Seega ma arvan, et ma esialgu spetsiifiliselt kooli kodutöödesse sekkuma ei hakka. Mis ei tähenda et ma ei küsi, kas tal õpitud on, aga ma ei kavatse tema juures hakata istuma, kuni ta midagi lahendab või teeb.

Ma oma kooliajast ei mäleta, et mind oleks vanemad niimoodi kontrollinud. Samas ma olin ju nohkar ka. Leidsin paar nädalat tagasi Toilas isa juures käies lauasahtlist kaks koolitunnistust, üks oli 5. klassi oma ja teine 12. klassi oma. Esimeses olid kõik viied, teises oli neli nelja ja ülejäänud viied. Endal hakkas ka paha neid vaadates 😀 Mitte ühtegi kolme ei ole mul kunagi tunnistusel olnud, isegi kolme-ohtu mitte. Aga mul oli ka ema samas koolis eesti keele õpetaja, kuidas ma oleks saanud teda häbistada. Kuigi need hinded elus lõppude lõpuks midagi ülemäära määra, siis ma ikkagi tahaks, et mu laps 4-5line oleks.. Okei viieline 😀 Ethel ise ütleb, et ta ei viitsi viisi saada, neljad on normaalsed.

Muidugi on variant, et Ethel ei viitsi üldse koolis käia, midagi üles märkida ja osa võtta, et ta tahaks tegeleda millegi muuga. Aga ma seda väga ei usu, sest eelkool talle väga meeldis ja meeldis ka õppimine ning lasteaias on ta ka kiita saanud, kui uudishimulik ja asjalik tüdruk. Siis on ka variant, et ta ei saa aru mitte midagi, mida koolis õpetatakse, aga selle ma ka välistaks, sest nagu mu ema ütleb: “Vaata, kes Etheli vanaema on, ta ei saa ju rumal laps olla.” 😀 Ema mul viitab siis iseenedale 😀

imagesN8CIFT17Lõpetuseks ka üks väike vahejuhtum paar päeva tagasi. Ostsin Ethelile lauamati, mille peal oli maakaart. Ta varem pole väga suurt huvi maakaardi vastu üles näidanud. Näitasin siis, et näe, siin on Eesti.

Ethel: “See vä? NIIIIIII väike?????”

Mina: “Jaa, aga väike on ka hea olla”.

Ethel (näidates näpuga suure lahmaka maatüki peale): “Aga kes see on?”

Mina: “See on Venemaa.”

Ethel (peaagu nutma puhkedes): “Aga miks meie peame nii väiksed olema ja miks see Venemaa saab nii suur olla?”.

Vot proovi siis lapsele vastata 🙂