Ma olen antud loos väga kõrvaltvaataja ja ma ei hinda seda, kumb kleit oli ILUSAM. Küll aga paneb mind imestama täiskasvanud inimene, väidetavalt õmbleja, keegi Birgit Kool, kes võtab vastu pulmakleidi tellimuse teades juba algusest peale, et see on tema jaoks liiga suur amps, ning hiljem kirjutab oma kodulehel nii (tsiteerin sealt, birgitkool.com):

Okei, olen juba kommetaare saanud, et Malluka kleit on siiski ilusam. Ongi ilusam, ma nõustun teiega – salongist ostetud, suurem puhv kuna langeb kõrgemalt. 

Marianni kleit oli õmbleja meelest ilusam, kuna sellel oli suurem puhv, mis langeb kõrgemalt? Ehk siis kõik salongist ostetud printsessi stiilis kleidid on ilusamad kui merineitsi lõikega kleidid? Minu meelest on ikka väga maitse küsimus. Samas oleks päris hea idee teha endast näiteks AINULT printsessi-pulmakleitide õmbleja ja siis turundada ennast sarnase sloganiga: “Miks printsessikleit? See on alati ilusam, kuna on suurema puhviga, mis langeb kõrgemalt!”

Peabki olema ilusam, kuna seda ei õmmelnud inimene, kes teeb esimest korda pulmakleiti. /—/ Ühesõnaga kleit kindlasti ei olnud profesionaalsel tasandil – esiteks see oli mu esimene pulmakleit, teiseks ma ei ole Alexander Mcqueen.

Misasi on “professionaalsel tasandil” kleit? Aga okei, ma saan aru, mida ta öelda tahtis. Seda, et ta tegelikult ei oskagi õmmelda ja mis te siis ootasite. Mina tean, et ma ei oska õmmelda, sina tead, et ma ei oska õmmelda, kõik me teame, et ma ei oska “professionaalsel tasandil” õmmelda. Miks siis, jumal issand, võtad sa kelleltki pulmakleidi tellimuse vastu?

Need tunnid, mil pidin vennapoega hoidma.. perega olema.. Eestis olemist nautima. Ma õmblesin, kuna lubasin Triinu Liisile.

Selline tunne, nagu pruut oleks õmbleja keldrisse aheldanud seda kleiti tegema. Kui ma käin tööl, siis ma ka samal ajal ei saa olla oma lapsega või perega või nautida rannailma või muud sadat asja. Sest ma täidangi kohustust, mille ma ise olen endale võtnud. Kusjuures mõnikord on ka okei tunnistada, et ma võtsin liiga suure kohustuse üksi enda peale.

Ma ei taha, et keegi võtaks midagi halvasti – ma ei ole kellegi peale vihane või pahane jne.
Kangas kangaks. Raha rahaks. Veetud õmblusmasin Taani. Reisid Rakvere-Tallinna vahel. Või Taani-Eesti vahel.See aeg Eestis, mille oleksin saanud kulutada sinna, mida igatsen välismaal elades.

Kas kogu selliste repliikide peale üldse keegi tahaks inimesega profesionaalselt koostööd teha? Kas see jutt jätab kuidagi professionaalse mulje? Et polnudki professionaalne õmbleja ja siis võib sellist lapsejuttu kirjutada? Sest mis muu see on, kui lapsejutt! Ja ma usun, et selle süüks võib ka kõik need tsitaadid panna. Loodame, et see on pigem väärtuslik õpptund.

Kes üldse polnud kursis sellega, millest ma kirjutasin, siis lihtsalt teadmiseks, et ühel ilusal noorel naisterahval oli mingit sorti diil ühe teise noore naisterahvaga, kes väidetavalt oskab õmmelda. Viimane lubas teha vist vaid materjalihinnaga kleidi ja esimene seda eeldatavasti pulmas kanda ja seeläbi ka õmblejale reklaami. Pruudi kaitseks ütlen, et ise ei oleks ma elus kandnud pulmas midagi sellist, mis mulle ei meeldi. Ja see, mis mulle ei meeldi, ei ole kellegi asi. See, kuidas see veits luhta läinud kokkulepe tagant järgi ära lahedada, on nende enda asi, kas maksta ka midagigi töötundide eest juurde vms, ma ei tea, polnud diili juures.

Aga see on ka ehtne näide, kuidas pekki läinud pulmakleit ei ole see, mis õmblejale vee peale tõmbab, vaid ikka see suhtlemisoskus ja eneseväljendus! Nagu paljude asjadega.

Palju õnne Triinu Liisile! Usun, et sa tegid õige valiku. Nii kleidi osas kui arvatavasti ka mehe osas 🙂