Ma ausalt olen tegelt teatud asjades väga rõve inimene. Ses mõttes, et jaa, ma pesen end ja värki, aga no näiteks järgnev situatsioon.

Söön tööl köögis suvalist tomati-kurgi salatit, mis ma hommikul endale lõunaks kaasa tegin. Ei ma ei  ole see, kes lõunaks vaid salatit sööb, aga lihtsalt need asjad hakkasid halvaks minema ja tegin hommikul salati tööle kaasa. Ei viitsinud poodi minna ning siis sõingi hädiselt oma salatit.

Üle laua on lõuna lõpetanud kaks minu kolleegi (naisterahvad), toidukarbid, mis meile tööle tuuakse, ees. Kurdan, kuidas krt tahaks peale salati veel midagi süüa.

Üks ütleb: “Mul jäi üks kartul järgi. Hapukurki ka.”

Teine rõõmsalt: “Mul jäi KA kartul järgi ja hapukurki!”

Mina: “Aa, tegelt? Kuule, ma siis söön ära!”

Ja siis ma lihtsalt nokin kahe kolleegi karbist jäänustest kokku kaks kartulit ja hapukurgiviilud ja viskan oma salatisse ja söön mõnuga ära, mis sest, et kartul on isegi veits toores.

Vahel kohe on nii, et kui sa nii väga midagi tahad, siis sa lihtsalt saad 😀

PS: Aga minu meelest ei ole seeolukord kuidagi seotud näiteks sellega, kui ma lähen restorani ja maksan oma toidu eest mingi hinna, siis ma ikkagi eeldan midagi muud, kui kellegi järele jäänud kartul.