Ma olin lugenud mõnda blogipostitust sel teemal, kuid ükski ei tundunud nii huvitav, et ma oleks kuidagi haakunud ja ise end inspireerituna tundnud. Kuni ma lugesin Pille blogist SEDA postitust. Ülimõnus lugemine on vist natuke julm öelda inimese postituse kohta, kes kirjutab, kui vaene ta lapsepõlves oli, aga samas ma ei mäleta, millal ma lugesin nii hästi kirjutatud blogipostitust. Ma olen Pillega ka täitsa nõus, eriti mis puudutab seda “saage lapsi, aga omage ajusid” soovitust.

Mina ei taha kirjutada nii arutlevat postitust praegu, ma ei suudaks vist seekord konkureerida, aga natuke mäletada ikka võib…

Mina sündisin 1983. aastal ja elasin Kohtla-Järvel. Minu väikelapsepõlv jäi vist sinna aega, kus suht kõigil oli kodus sama sektsioonmööbel, telekas, nurgadiivan, kušetid ja samad mänguasjad. Toit oli see, mis poes saada oli, valik oli kõigil väike. Mäletan küll mingis piimasabas seismist ja kuidas me riiulist lahtist saia, mida oli vaid 1 sort, võtsime. See oligi vist aeg, kus ma ei mäletaks, kas ma olin rikas või vaene, aga tagant järgi saan aru, et siis olid kõik suht ühtemoodi, vähemalt sealkandis, kus me elasime.

Kodu, mida ma esimesena oma elust mäletan, oli 2 toaline korter. Meil oli õega kahepeale oma tuba ja elu oli tegelt tsill. Kell 9 pidime olema oma toas ja tuli kustunud ja voodis. See oli reegel. Küll aga polnud meile täpsustatud, et me peame MAGAMA. Nii olid meil õega igasugused lahedad mängud, mida salaja mängisime – tegime kätega loomi ja tegelasi ja sedasi mängisime, kuni uni peale tuli.

Minu ema ja isa olid mõlemad värske kõrgharidusega inimesed (eesti filoloogid) ja nii palju kui mäletan, on neil meie lapsepõlve ajal alati püsiv ja kindel töökoht olnud. Ema on õpetaja ja isa vist andis mõnda aega venelastele eesti keelt, siis äkki töötas linnavalitsuses ja pärast seda on terve elu töötanud kutsekoolide ja koolide direktorina. Meil oli alati ka auto. Moskvitš ja enne seda või samal ajal (?) “pirukas”. Pärast, kui ma olin äkki mingi 12a ja õde 8, saime uue Renaulti, mine metsa, kus see tundus moekas auto.

Käisin lasteaias ainult viimases rühmas, muidu olin ma Jõhvis vanavanaemaga (ema poolt) koos kodus. See oli megavinge aeg, sest vanavanaema tegeles minuga ja mängis, õmbles mulle unematisid (mul oli kapis terve näpusuuruste unematide maailm) ja õpetas lugema ja luges ette, käis pargis ja jutustas lugusid. Mu vanaema käis ka tööl, ta vist oli mingi kaubalaojuhataja või tellis mingeid asju seal või haldas. Isa poolt vanaema oli meditsiiniõde ja vanaisa oli autobaasi (misiganes see tol ajal oli, aga seda sõna ma mäletan) direktor. Keegi polnud joodik. Keegi ei tundunud vaene.

Ema käis suvel Soomes maasikaid korjamas ja tõi meile sealt esimene aasta palju kingitusi, ka meie esimesed barbid, mis tegelikult olid Sindy ja Petra. Aga need olid ikka need kallid kummist jalgadega nukud, mitte odavad seest tühjad ja õhukesest plastikust. Ma väga ei teadnud lapsi, kellel oleks siis nii ilusad nukud olnud.

Mingi aastake-kaks hiljem viis isa meid Tallinna, kus tema sõbral ärimehel olid MÄNGUASJADEPOOD. Tallinnas! Suur mänguasjadepood! Me võisime valida õega ÜKSKÕIK, millise barbi. Kreisi lihtsalt, me läksime lolliks seal mänguasjapoe riiuli ees ja valisime f*cking selliste ballikleitidega nukud, et ise ka ei uskunud, et elu olemas on. Lisaks saime me seal mänguasjadepoe laos ringi käia ja asju vaadata ning praagikastist valida suva väikseid mänguasju, mis tegelt olid ülikiftid, aga mingi väikse veaga, mida müüa ei saanud. Esmesel Sindyl läks veidi õnnetusti, sest kui Ethel oli natule liiga väike, siis tegi ta Sindyle kerge kiljotiinilaksu ja Sindy kaotas pea. Füüsiliselt.

Ma käisime õega lapsena palju maal Avinurmes, kus vanaisal oli oma maja (nüüd see on mu tädi maja), me käisime tuttavate suvilas Peipsi järve ääres suvitamas, Tallinnas Loomaaias, lõbustuspargis jne, käisime mingist aastast iga suvi nädalakese Pärnus suvitamas. Alguses sugulaste juures, siis suva külalistemajas ja lõpuks Rannahotellis. Ehk et elu läks pärast nõuka aega järjest paremaks ja saime endale rohkem lubada. Siis kui teised lapsed väga kommi ja puuvilju ei saanud, siis meie ikka saime. Vanaisa tõi? Mina ei tea kust, aga alati oli tal mingeid komme ja mäletan ka, et sain banaani. Vene ajal! Hullumaja! Isa käis mingitel reisidel ja tõi ikka välismaa šokolaadi ja isegi rulluisud. Ise käisin esimest korda elus lennukiga soojamaareisil Tenerifel ca 1998aastal ca 15 aastasena. Õde oli ka. Enne seda olin käinud 12 aastaselt bussireisiga terve Euroopa kuni Hispaaniani läbi koos emaga mingi tema gümnaasiumieksursiooniga. Peterburis olin käinud, Lätis ka vast. Õde käis enne Tenerifet Marokos isaga.

Asjadega oli tegelikult nii, et jah, me saime asju küll ja süüa ning maiustusi oli ka, aga ma ei ütleks, et me olime ära hellitatud. Neid komme ja näiteks nukke ei saanud me ju iga suva ajal ema või isa käest poest nuiata, neid toodi siis, kui saadi. Mingit taskuraha ei ole mul kunagi olnud, pidin põhjendama, kui mul midagi vaja oli. Isa oli üldse sellise arusaamaga, et kui sul on püksid olemas, siis milleks 2 paari 😀 Ühesõnaga sellega oli meil keerulisem, sest isa ei saanud küll eriti aru, et teismelised tahavad natuke moega kaasas käia. Küll aga jah, meil oli esimiste hulgas videomakk ja ka mingi videomänguvärk ning sellised asjad, aga riideid ma oleks võibolla natuke rohkem või moekamaid tahtnud 😀 Samas ma nagu ka ei mäleta, et oleks hullult midagi luninud. Ma vist ise olin ka suht sellise praktilise loomuga ja äkki oli lihtsalt nii, et stiilitaju oli s*tt, st tundus, et mul ikka pole need kõige ägedamad püksid poest valitud vms, mis mõnel teisel. Ühesõnaga teismelisena ma miskipärast ei arvanud, et ma väga cool olen 😀 See tuli mingi 17aastaselt alles 😀

Mingi hetk (olin äkki 12?) me kolisime 2 toalisest VIIETOALISSE korterisse ja me saime õega kumbki oma toa ja no selles mõttes oli küll lahe, et siis olime juba suuremad ja tahtsime ka vahel omaette olla. Kõik polnud muidugi elus lilleline, sest mingi hetk meie vanemad lahutasid ja no see pole alati tore asi. Mina kolisin 15. aastaselt isaga üldse linna lähedale eramajja, kus minu toaks oli terve teine korrus, õde aja kolis emaga Rakvere lähedale korterisse. Selles mõttes vb mitte kõige traditsioonilisemad lahendused elus. Aga see ei olnud kuidagi maailmalõpp minu jaoks, sest õde ma nägin minu meelest küll iga nädalavahetus ja ema üle nädalavahetuseti ja ausalt öeldes tagant järgi ma mõtlen küll, et imelikud valikud, aga samas sel hetkel asja sees elades tulid need otsused nii – mina ei olnud valmis vahetama kooli. 3 aastat elasin isaga, aga siiski kahe kodu vahet käies, ja siis tulin Tallinnasse ülikooli.

Kõige lahedamad mälestused aga ei tule üldse väga asjadest, vaid sellest, et ema ja isa suhtlesid ühe perekonnaga (kooli geograafiaõpsi pere), kus oli 3 last, kellest üks oli minu vanune ja teised natsa vanemad, ning me mängisime koguaeg koos. See oli lihtsalt väga lahe, et sai neil külas käia – neil oli kodus toas megavinge mingi turnikas, kus rippus maast laeni köisredel ja kiik jms, seal me siis rippusime kõik koos koguaeg ja mängisime lihtsalt geniaalselt fantastilisi mänge, mida tänapäeva lapsed naljalt enam ellu ei ärata.

Iseenesest on need lapsepõlve postitused selles mõttes põnevad, et teades inimest PRAEGU, ei pruugi sa ikkagi ära arvata, mis elu ta elas lapsepõlves. Kui su ema ja isa on alkohoolikud või pere väga vaene vms, siis on tegelikult suht kaks varianti – sa kas annad alla ja lähed sama rada või võitled end sellest välja. Sellised lood on inspireerivad, kus keegi edukas inimene, kes väärtustab haridust ja on end üles töötanud, on pärit olnud kuskilt hoopis teisest maailmast. Mina pole kunagi pidanud elama vaesuses ja ma ei kujuta ette, mis tunne see on, küll aga ma tean, et minu ema ja isa ei saanud mind olles mingi hullult majanduslikult kindlustatud. Neil lihtsalt juhtusid olema AJUD!