Ma sain oma postituse inspiratsiooni ühe oma lemmikblogi Sekkarileiud autorilt, kes mainis, et talle meeldib pikalt vannis mõnuleda koos raamatu ja snäkitaldrikuga. Kas nüüd just alati snäkitaldrikuga, aga raamatu, veini ja vannikombot olen ma läbi aegade muidugi igal pool filmides ja fotodel näinud ja raamatutest sellest lugenud.

Nendest romantilistest või vähemromantilistest filmidest ja klantsajakirja fotodelt on jäänud mulje, et see suupistetega, veiniga ja raamatuga vanni ronimine on mingi eriline superlõõgastav ja samas romantiline (mis sest, et teed seda üksi) kogemus, mille seltsis võib veeta tunde. Eelnevalt võib olla meeleolu ülendatud ka kõikide kokkuostetud lõhnaküünalde või viirulite põlema panemisega. Valgustus on krutitud sametiselt silmi paitavale tasemele, kus veel lugeda näeb, kuid pole sellist tunnet nagu hambaarstitoolis.

No umbes siis mingi selline õhkkond (ma vabandan, osad pildid on eksitavad ses suhtes, et kahe pokaaliga, aga ma siiski räägin praegu üksi vanni ronimisest, aga õhkkond on sama):

Ja siis ronid oma raamatu ja veiniga ja/või snäkitaldrikuga (või minu pärast ka terve suure praega) sinna vanni ja veedad PIKALT aega sellistes poosides:

Ausalt, ma olen proovinud, aga mina olen seal vannis olenemata püüdlustest end mugavalt tunda leidnud end eest sellisena:

Nii mingi mugav poos… Hakka siis mingit rätikut pea alla voltima. Nii nüüd on pea lugemiseks vale nurga all. Teisiti pole aga mugav lebada. Nüüd libises see rätik üleni vette. Pagan nüüd viskan raamatu üle vanni ääre, et rätikut päästa. Päästa pole enam midagi. Upitan endale nagist uue rätiku ja panen pea alla. Krt, raamat jäi ju vanni kõrvale põrandale. Nüüd upitan ma oma paljast tagumikku, et üle vanniääre see raamat kätte saada (jah, meil on kõrge vann). Käed olid muidugi märjad. Raamat saab vahuseks ja ligaseks. Peab käsi vahepeal kuivatama. Vesi jahtub lühikese aja jooksul (mulle meeldib kuum vann), siis läristan kuuma juurde. Lärin. Kinni. Lärin. Kinni. Nüüd tahaks midagi rüübata, peaks pokaali poole küündima, hea et see vannäärelt ümber ei läinud. Ma ei kujuta ette, kuidas keegi veel tahaks vannis SÜÜA. See oleks sama hea, kui ma hakkaks 95 kraadises sauna leiliruumis sööma. Kuidagi nagu keha ja kõht vee sees ei sööda noh! 😀 Ma ei tea, imelik… Kogu see jutt ilmselt kõlab nagu ma oleks seal vannis erivajadusega. Eks ma veidi liialdan ka.

Ma olen vannis suutnud lugeda vb max 4 lehekülge, mitte rohkem. Kogu see kamm ette võtta 4 lehekülje pärast? Jajah, olemas on ka igasugu, ma ei tea, kaelatugesid ja laudu ning kilesid, kuhu raamat sisse toppida. Aga selle atribuutikaga tunneks ma end ise juba erivajadusega olevat.

Ma oskan vannis käimist nautida küll. Kuuma vett ja vannivahtu. Aga ilma mingisuguste söökide ja raamatuteta. Lihtsalt kuumas vannis natuke lesides ja ära pestes.

Raamatut loen ja veini joon peale.