Ja Aasta Staaridioodi auhind läheb…

Vastutustundetu liiklejana jagas ametnik ise kihutamisvideot, kuid eitas hiljem tehtut. Sotsiaalmeedia kanalisse Instagram üles laaditud videole pani ta allkirjaks „Ma lihtsalt pidin”. Iroonia lisamiseks on juures ka pisikesed politseiautot ja vilkurit kujutavad ikoonid. Videokaamera salvestas juhi ja selle, et kiirus tõuseb kuni 195 km/h. Marlee ise eitas kategooriliselt, et roolis oli just tema, kuigi otsene ülemus tundis oma töötaja ära. Osakonnajuhataja mõistis tema käitumise ühemõtteliselt hukka, sest riigiametnik peab alati järgima seadust, et olla ametniku nime vääriline. (LINK)

Minu meelest on sellise uudise puhul isegi täiesti ükskõik, et tegemist oli ametnikuga. Ükski inimene, olgu ta ametlik või kondiiter, ei tohiks meie teedel 195 km/h sõita. Eriti darwinlik on sellega pärast sotsiaalmeedias uhkeldada. Ja tegemist oli juristiga! JURISTIGA! Juristid ei ole keskmisest intelligentsemad? Ei?

2007. a sai Wikipedia andmetel Darwini auhinna mees, kes manustas endale päraku kaudu surmava annuse alkoholi. 2003. a läks auhind brasiillasele, kes kasutas kütusepaagi valgustamiseks välgumihklit, et veenduda, et seal pole midagi tuleohtlikku. Eesti Päevalehe artikli kangelanna küll ei kaotanud rumalalt elu või paljunemisvõimet, mille puhul Darwini auhinna saab, aga suht samaväärne on see küll. Üleüldse ma ei salli kõvatamist.

***

Võtan Katrin Lusti artikli ka ette (LINK). Mul on ausalt täiesti ükskõik, oli see tellitud artikkel või kas tervikuna oli too artikkel hea. Aga seal oli väga häid pointe. Kaks järgnevat pointi on tsiteeritud samast artiklist.

Täna on Raud käed üles tõstsnud ja öelnud, et ta lahkub riigikogust ja hakkab uuesti hoopiski saatejuhiks. Tema argumendiks riigikogust lahkumisel oli see, et ta ei suuda ühe inimesena suures poliitikas midagi ära teha ja teleekraanil on ta palju mõjukam. Raud sai riigikogust lahkumise eest üle 10 000 eurose kompensatsiooni.

Nüüd mul tekib küsimus – mis organistastioon see Riigikogu on, kus jagatakse inimestele raha selle eest, et nad ei saa oma tööga hakkama? Kas lugejatest kellelgi on veel selline töökoht, kus tööandja maksab teile rasvase kompensatsiooni selle eest kui teatate keset tööaastat, et ei suuda lepingut täita ja lahkute, saades selle eest veel ka tasu.

Tegelikult ka – kas keegi seletaks selle ära, kuidas see on LOOGILINE?

Mingil määral võib ju uskuda, et riigikogulasel peakski kopsakam palk olema – muidu ei tahaks keegi tark inimene riigikogusse kandideeridagi, kui iga teise lambiametiga 3 korda suuremat palka võiks teenida. Ma uskusin seda, kuni Maire Aunaste riigikokku valiti.

Aga kuidas seletada lahkumise puhul ette nähtud 10 000 eurost hüvitist?

Kui juba Raud ütleb, et ta ei suuda poliitikas midagi ära teha, siis kuidas ma peaksin uskuma, et tema asendusliige seda suudab. Raud teeb üldse minu meelest suure karuteene kõigile, kes tulevikus ausate plaanidega soovivad poliitikasse minna. See tähendab seda, et kui järgmiste valimiste ajal hakkavad uued näod kandideerima, siis arvab rahvas, et mis tast ikka valida, sest Raud kogenud kalana juba ütles, et seal ei anna uutel tegijatel midagi ära teha.

Riigikogu, tuletan veelkord meelde, on 101 saadikut ja see ongi meeskonnatöö. Kas Raud tõesti seda fakti enne kandideerimist ei teadnud?

Viimane lõik on kuidagi ERITI tugev haamrilöök naelapea kõrval oleva pöidla pihta. Lihtsalt nii valus!

Minul oli kergelt öeldes šokk, kui põhimõtteliselt terve ajakirjandus ja ühiskond Mihkel Rauast justkui kangelase tegid. Isegi see, et Raud omaenda sõnu sõi, suudeti kuidagi kangelaslikuks keerata. “Issand, kui aus inimene!” “Julge mees, tunnistab vigu!” “Ei istu helge oksa peal ega tiksu oma aega täis.”

Mis sõnu Raud isukalt sõi?

Ajakirjaniku küsimuse peale, kas Raual on julgust oma saadikuvolitused peatada, kui ta leiab, et see töö pole tema jaoks, vastas Raud toona: «Ma ei nimetaks seda julguseks, vaid arguseks. Küsimus ei ole tööga hakkama saamises. Ma olen täiesti veendunud, et iga inimene on võimeline selle tööga hakkama saama. Küsimus on, kas ta viitsib ja tahab seda tööd teha, kui ta avastab, et see pole päris see, mida ta ette kujutas. Kui ma teataksin poole aasta möödudes, et nüüd lähen ikkagi tagasi televisiooni ja teen edasi oma võrratuid meelelahutussaateid, siis see pole julgus, vaid argus.

Kui ma osutun valituks, istun ma igal juhul selle neli aastat ära. «Istun» kõlab muidugi pahasti. Aga ma olen igal juhul selle parlamendi koosseisu liige ja teen seda tööd,» lubas Raud siis. (LINK)

Paraku aga läks kõik valesti. Mihkel ütles vabanduseks, et ta on poliitikas talumatult halb (tema sõnad). Tõesti, kes tahaks talumatult halba poliitikut? Ja terve ühiskond andestas, sest talumatult halva poliitiku ainuke õige tegu on poliitikast ära tulla. Ilmselt ootab ühiskond pikisilmi ka päris paljude teistegi vabatahtlikult ära tulemist. Tulutult.

Päriselt muidugi ei olnud Mihkel Raud talumatult halb poliitik. Ta oli täiesti tavaline poliitik, aga see oli AINUKE ja väga läbimõeldud vabandus, mis lunastaks ta rahva ees. See töötas!

Ja tegelikult oleks ka olnud okei feilida. Enne kandideerimist oli Raud öelnud, et ta soovib oma mugavusalast väljuda. Noh, see sai proovitud ja nüüd oli aeg mugavustsooni tagasi minna. Aga minule ei mahu pähe, kuidas sellise “proovimise” eest 10 000 eurot jagatakse. Ning ma ei saa aru, kuidas selline tasu talumatult halva poliitikuna ja kangelaslikult ausa mehena vastu võetakse. 

Aus mees ei võtaks talumatult halva poliitikutöö eest 10 000 euro suurust hüvitist lisaks ja teeks seeläbi ühiskonnale statementi. 

Kas sina poleks võtnud, kui on ette nähtud? Aga mina ei ole Mihkel Raud. Ja isiklikult ei häiri mind konkreetselt Raua isiksus ja see konkreetne juhtum, vaid sellise asja võimalikkus üleüldse. Raud lihtsalt illustreerib seda nonsenssi kõige paremini.

PS: Päise pilt: pixabay.com