Päevad hakkasid pikenema vist küll juba detsembri lõpust, aga kas ma olen ainuke, kel on tunne, et tegelikult on meile kott pähe tõmmatud ja kobame pimeduses?

Mul tegelikult pole väga selles postituses midagi “tarka” öelda, pigem emotsioon. Ma vihkan talve. Ma vihkan hilissügist. Ma vihkan varakevadet. Ma vihkan pimedat aega. Ma pole otsustanud, et ma neid vihkan. Ma olen hakanud seda lihtsalt endale tunnistama!

Minu keha ei ole suutnud selles kliimas 32 aasta jooksul kohaneda! Ma tulen töölt koju ja olen kell 18.00 nii väsinud, et võiksin ööunne minna. Aga ma ei saa, sest noh, Ethelile peaks midagi hamba alla viskama ja… Ja telekast Travel Channelist hakkab umbes sel ajal “House Hunters”, mis on viimasel ajal minu selline põgenemine hallist maailmast, sest enamus ajast otsitakse seal kodu just kuhugi sooja. Inimestel on mune, et kolida kuskilt s*tasest Dublinist (sry Dublini elanikud või eestlased Dublinis) kuhugi palmi alla! Loomulikult mängivad siin rolli ka muud tegurid – töö leidmine või hoopis leitud tööpakkumine, kodust töötamise võimalused jne jne. Kõige suuremat rolli mängib aga ikkagi julgus ja otsus.

Ma tulin tegelikult eile ikkagi geniaalsele ja jaburale ideele korraldada ümber oma päevakava sellega, et ma lubangi endale 1 tund magamist pärast tööd. Kodus siis, mitte tööl. Tulen koju ja magan tunnikese ja siis on mul normaalselt jõudu lapsele tema magamamineku ajal lugeda ja õhtul veel omi toimetusi teha. Suvel ma sellist beautysleepi ei vaja. On kellelgi selline päevakava? 😀

Inimloomus on kord juba selline keeruline ja vastuoluline. Kui ka oleks võimalus (mis iganes siis, ma ei kujuta ettegi, mis võimalus see peaks olema), et okei, pakkige oma kotid ja kohvrid ja minge siis palmi alla (loomulikult ka iga palm ei sobi!), siis on ju sada “aga”. Aga osa perest ja sugulastest jääb maha, aga kindlasti tekib koduigatsus, aga kodumaal on ju palju turvalisem, aga kodumaal on lapsel palju parem koolis käia, aga kodumaal ei ole (veel) terrorismi ega tornaadosid, maavärinaid… Kodumaal on turvaline!

Aga mis see turvalisus annab, kui sa tahaks vaid koguaeg MAGADA! Teki all olla. Nina mitte välja pista! Jah, ma elan 7 kuud aastas põhimõtteliselt toas – ma ei käi vabatahtlikult sel ajal õues! Va mingi kohustlislik kelgutamine vms atraktsioon lapse jaoks, mille ma hambad ristid välja kannatan. Ja väga harva panen ma endale oma suusakostüümi ja jetisaapad jalga ja lähen kõnnin trenni mõttes õues. Väga harva!

Olen kuulnud, et on inimesi, kes töötavad ca 3-4 kuud oma kodulinnas ja põrutavad siis ülejäänud aastaks kuhugi VÄGA odavasse riiki, kus reaalselt saad selle 3-4 kuu teenitud palgaga mõnusalt ära elada. Igasugu asju olen kuulnud. On ka inimesi, kes lihtsalt talve Eestist eemal elavad. Jaanuari kuu Anne&Stiilis oli artikkel “Elu igaveses suves”, mõnuga lugesin. Mind totaalselt paeluvad need lood ja teemad. Eesti inimesed, kes on otsustanud kliimapagulaseks hakata. Näiteks keegi naisterahvas, kes on hariduselt psühholoog, aga põrutas lõpuks Tenerifele. Töötab nüüd hotelli poes, kuid oma erialaseid teadmisi rakendab siiski nõustades Eesti lapsi seal. Mul ei ole mingit kindlat spetsialisti haridust, aga samas ei kujutaks ma ette, et töötaks palmi nimel ka kuskil hotellipoes. Samas, kui oled 44 ja jõudnud ennast juba igatepidi tõestada ja teostada, siis äkki tõesti…

Mul ei ole praegu mitte mingit plaani minema minna. On unistused reiside näol, need saab siis paar korda aastas teoks teha aja asi seegi. Ja mu kodu on soe, ma käin paljajalu ja lühikeste varrukatega. Aga ma tunnen, et ma olen pimeda aja lõksus. Ma ei nurise elu üle, aga see kliima on minu jaoks tappev!

PS: pildid on tehtud kõik nö soojamaa reisidel ja lihtsalt soojal ajal reisides. Jaanalinnu pilt on Eestis, Muhus. Minu jaoks ei tuleks kõne allagi mingi mäesuusareis Austrias. Ma ei suudaks elusees raisata oma elust TERVET NÄDALAT mingis sellises kohas, kui on olemas TERVE MAAILM!