Mõtlesin, et viin lõpuks A.G.A.N’isse oma seisma jäänud suvehilbud ära ja veits šoppan sealsamas ja Ethel saab niikaua Rotermanni mänguväljakul hängida. Pole eriline suur mänguväljak, aga talle meeldib seal kiikuda ja ronida. Telefon läks talle tasku, sõnad peale, et kuhugi KÕRGELE ei roni ja võõraga kaasa ei lähe. Kui midagi on, siis helista.

Olen siis poes ja Ethel helistab. Ilmselt siis “midagi on”.

Ethel: “Kas ma võin kõrgele ronida?”

Mina: “Ei, ma ju just ütlesin, et ära roni sinna kõrgele. Ma kohe tulen su juurde, siis ronid. Sa võid sealt alla kukkuda.”

Ethel: “Ma ei kuku! Ma just ronisin ja ei kukkunud.”

Normal laps noh!

A mis ma öelda tahtsin on tegelikult see, et põikasime koos Etheliga ka korra siis Postimaja H&M-st läbi. Tavaliselt IGA KORD: 1) Ethel vingub, et läheks juba ära, 2) istub kuskil mannekeeni jalge vahel, mängib telefonis ja kui ma olen liikunud märkamatult kaugemale, siis tormab poes ringi, otsib mind ja leides kisab, kuidas ma ta maha jätsin, 3) passib seal laste peavõrude ja jänesekõrvade leti ees ja nõuab jänesekõrvu, kassikõrvu, tiibu või jumal teab misasju ta arvab, et hädasti on vaja.

Seekord ütles aga Ethel, et ta tuleb siis kaasa, kui saab ka mingi asja. No okei, arvasin, et täna siis tuleb see jänesekõrva-leti ees passimine. Tsikk läks aga poodi sisse ja teatas, et ta läheb nüüd üles laste korrusele asju vaatama. Natukese aja pärast tuleb, pluus näpus: “Kuule, kas see on õige number?” 😀 Mul oli nii naljakas, sest ta oli nii armas kuidagi. Ta ise tundis end kuidagi SUURENA, et saab ise riideid valida, nii et emme isegi pole kaasas. Õpetasin talle siis, mis suurusi ta vaatama peaks. Varsti läksin üles tema korrusele, ta muudkui käis erinevate stangede juures ja vaatas ja valis. Käisin järel, mille peale ta teatas: “Praegu on küll nii, nagu mina oleks suur ja sina laps, et käid mul niimoodi järel, mine vaata oma asju”.

Loodusvärv

Tahtsin teda ikka aidata ja küsisin, et mida ta otsib. Ethel ütles, et otsib midagi mis on LOODUSVÄRVI. Pakkusin siis seda ja teist, kuni ta küsis üllatunult, et kle sa oled 31 ja ei tea, mis asi on LOODUSVÄRV??? Keegi teab, mis on loodusvärv? 😀 Igatahes valis ta lõpuks mingi suvaka sinisekirju seeliku ja tegi puust ja punaseks mulle, et näed SEE on loodusvärv!

Kerge komplikatsioon “suur olemisele” tekkis aga poest väljudes, kui Ethel läks ees, aga liikuvad uksed tema kasvu peale ei reageerinud 🙂