Olen tähele pannud, et koolis, koolitustel, kursustel joonistuvad välja kindlad inimtüübid.

• Ninatark – küsib hästi palju. Tal on koguaeg iga teema kohta küsimusi ja enamjaolt on tema küsimused eesmärgiga paista teistest targem.
• Vaikne kuulaja – ta ei küsi kunagi mitte midagi, keegi ei tea temast mitte midagi. Kursuse lõppedes tekib küsimus, kes see inimene üldse on.
• Hilineja – ta tuleb alati täpselt siis, kui koolitaja on jõudnud öelda: “Okei, hakkame pihta, ma loodan, et kõik on kohal ja keegi meid enam oma tulekuga ei sega”.
• Möku – tal on koguaeg probleem. Tal on materjalidest mingi leht puudu, ta ei saanud mingit saadetud linki lahti, ta ei jõua konspekti jälgida ja lappab aktiivselt lehti, arvutis töötades ei tööta tal wifi või hiir.
• Heietaja – küsib küsimuse ja siis räägib pool tundi oma kogemusest, mis tavaliselt on teistele MEGAIGAV.
• Aktivist – kui õpetaja küsib: “Kas keegi teab…?” või “oskab äkki keegi nimetada…?”, siis aktivist OSKAB!
• Mees – ainuke meessoost inimene kursusel.
• Aitaja – ükskõik, kes abi palub, ta alati aitab. Saab keegi konspekti laenata? Saab keegi ukse lahti teha? Saab keegi mälupulka laenata? Aitaja!
• Skeptik – ehk vaidleja, tal on alati midagi vastu öelda, miks asjad alati nii ikkagi ei ole. Tema põhisõnad on “samas”, “aga”, “mina olen kuulnud”.
• Kommenteerija – vastab alati õptetaja retoorilistele küsimustele. Kuna õpetaja küsib retooriliselt, st enda ette ja ei eelda kellelti vastust, siis kommenteerija vastab ka tasaselt enda ette, ega eelda, et keegi kuuleks. Paraku ALATI on seda kuulda ning õpetaja küsib selle peale “kuidas palun?”, pärast midagi üritab kommenteerija 378 korda uuesti oma vastust öelda iga kord VEIDIKE kõvemini, kuni lõpuks õpetaja kuuleb. Milleks see pask?
• Naljataja – viskab koguaeg nalju, enda meelest on väga vaimukas. Miskipärast  arvavad ka seda paljud teised.
• Tibi – küsib ja kommenteerib nii, et keegi ei saa aru, kas see oli nali või mõtles ta seda äkki tõsiselt.
• Normaalne inimene – kogu selle kamba vahele mahub ka mõni selline 🙂