Kolmapäeval käisin teatris. Või noh, mis teatris. Korteris, Luise 5c. Etendus oli “Olmeulmad”.

“Olmeulmad” on lavastus isikliku ruumi intiimsusest ning inimestevahelistest suhetest igapäevase kooselu kontekstis.
Etenduspaik on korter, kus avanevad ja vormuvad nelja inimese maailmad läbi situatsioonide, mis on meile kõigile tuttavad. Etendajate igapäevaste toimingute harjumuspärased avaldumisvormid teisenevad ning paljastuvad argireaalsuse nähtamatud kihid. Tegijaid paelub idee kunsti maagilisest ja mängulisest olemusest. (LINK).

Ühe seltskonnaga käime ja etendusi ei ole me kunagi ise valinud. Kui Karl küsis, et kas seekord läheme ja ma sisu lugesin, mõtlesin, et mingi eluline tükk ja why not.

Kui rahvas korterisse lasti, oli vaid 2 reeglit. Tubade uste ette ei tohiks seism jääda, nö uksevasid blokkida, ning teisele korrusele mitte minna, sest etendus toimub esimesel. Igal pool mujal võis vabalt ringi käia, isegi korteri vetsus pissil.

Kõigepealt astusime koridori ja sealt suurde tuppa… Mingi tsikk lösutas diivanil, muusika… Peagi läks mingi sõnadeta aelemine diivanil, põrandal ja muu ebamäärane tegevus, millele pidi ise sisu välja mõtlema.

Sel naisel oli pohmakas ja ta ei viitsinud koristada, nii sain mina asjast aru. Ja kui mõelda sisututuvustusele “ja vormuvad nelja inimese maailmad läbi situatsioonide, mis on meile kõigile tuttavad”, siis tõesti – kellel poleks seda olnud. Ainult et ma ei mäletaks, et ma siis sedasi oleks käitunud:

Natuke vaatasime, siis läksime teistesse tubadesse kolama. Magamistoas magas keegi… Köögis praadisid mingid tegelased küüslauku ja… taidlesid.

Okei. Vaatasin aknast välja ning mõtlesin, et näed – inimesed, kes meid sisse lasksid, Helen Sürje ja keegi teine naisterahvas, kihistavad peenikest naeru ja saadavad akna all smse, et said inimesi etendusega haneks tõmmata… Tüng! Peas käis mõte, et võiks ka 12 EUR küsida, et oma korterisse inimesi lasta.

Käisime tubades ringi, midagi väga põnevat ei toimunud, siuke modernne taidlev mõistuvärk.

Vannituba

Kutsusin Karli ka vannituppa 🙂

WC

Ütlen ausalt, et ma ei jõudnud kõiki tubasid jälgida, tegevus käis kõikjal. Aga elus tulebki valikuid teha. Kus nö toas sa parasjagu oled. Igatahes magasime meie maha selle, kus kaks naist võtsid riided seljast ära ja läksid sellesse roosasse vanni ja pritsisid pealtvaatajaid. Sellised “magnetid” tavalisele juhkamile tänavalt (meiesugustele, kes pole need õiged kunstiinimesed) on alati sarnastes etendustes sees, sest midagi tuleb ju neile juhkamitele ka pakkuda. Siiski ma usun, et ma ei jäänud milleski ilma.

Nagu ma vist olen varemgi kirjutanud, siis ma ei suuda vaadata, kui laval on trussikutes mehed. See on lihtsalt rõve. Basseini ääres ja kodus ei ole. Teatris on! Ja no oligi jälle trussikutes mees. Missest, et see vend oli trimmis. Rõvee!

Trimmis oli ta vist seetõttu, et tegu oli tantsuetendusega ja nad olid tantsijad või midagi sinna kanti. See selgus poole peal, kui uimerdamisest ja pantomiimidest läks asi päris hoogsaks ja natuke isegi lahedaks.

Samas ei oska ma jälle öelda, miks see naine pea üleni turbanis 10 minutit järjest peaga vastu seina jooksis. Milline tavaelu situatsioon see on?

Või see? Või need ülevalolevate piltide tegevus…

Trussikutes mees

Igatahes, kuigi lõppkokkuvõttes läks hiljem asi päris huvitavaks ja kuigi mul tuli mõtteid küll, miks üks või teine situatsioon tähendaks, siis ma ikkagi NII diip ei viitsi olla.