Raamatusoovitus. Ma loen praegu ajaviiteks Caitlin Morani raamatut “Kuidas olla naine?” ja autor vastab blogipostituse peakirjas esitatud küsimusele järgnevalt. Ma tsiteerin, sest see on natuke liialt hea, et ainult endale hoida.

Aga pärast elukestvat järelemõtlemist olen ma enda arvates saanud lõpuks pihta, mis võiks olla mõistlik definitsioon heale, soovituslikule “normaalsele” kaalule. /—/ Ja see on: “Inimkujuline”.

Kui sa näed äratuntavalt ja ilmselgelt inimese moodi välja – umbes sellise kujuga nagu joonistaks kümneaastane, kui paluda tal vähem kui minutiga inimene visandada – on sinuga kõik korras. 

Ja tõesti, sa võid muretseda terve ülejäänud elu reite tagakülgedele kasvanud kindlusvallide, õllevaadina pundunud kõhu või sellepärast, et joostes tunned sa kannikaid kastanjettidena teineteise vastu plagisemas. Aga see põhineks alateadlikult eeldusel, et sind sunnitakse alasti inimeste ette ilmuma ja ühena kümne seast hinnatud saama. /—/ Seda ei juhtu, kui sa just “Ameerika supermodelli” saates ei osale. See, mis su rinnahoidjas või püksikutes toimub, sinna ka jääb. Kui oled suuteline leidma kleidi, milles hea välja näed, ja oled suuteline minema joostes kolmandale korrusele, siis sa paks ei ole.

Minu paksuaastad olid siis, kui ma ei olnud inimkujuline. Ma olin kolmnurksetel jalgadel ja ilma kaelata 100-kilone kolmnurk. Ma ei kõndinud, ma ei jooksnud, tantsinud, ujunud ega roninud treppidest; toit, mida ma sõin, ei olnud selline, mida inimesed peaksid sööma. Mitte keegi ei peaks sööma poolt kilo keedukartuleid margariinis ega rusika suurust kahvli otsa torgatud “juustupulgakommi”.

Eks see autori välja toodud mõte on nii ja naa. Ta kirjutab veel oma noorusest, et otsustas Jõuluvanaga abielluda, sest Jõuluvana kõrval näeks ta lausa kõhn välja. Pealegi kõik paksud pidavat unistama Norrasse või Alaskale elama minemisest, kus saaks aastaringselt hiiglasliku vatijopega ringi käia ja mitte oma keha näidata. Seda ta muidugi räägibki irooniaga, see raamat on (enese)irooniat täis. Kellele selline stiil meeldib, siis soovitan sirvida.

Veel ütleb ta hea pointi – et sõna “paks” on nii räigelt väge täis sõimusõna ja süüdistus, et mõjub sellele, kellele nii öeldakse ehk siis süüdistatavale, isegi siis, kui sel mingit tõepõhja all ei ole. Paneb korra mõtlema küll…

Korra tsiteerin veel:

Ma olen kahel korral püüdnud väänata perversselt ühte klassikalist fraasi ja vastanud: “Ma olen paks seepärast, et iga kord kui ma su isaga k***n, annab ta mulle küpsise.” Mu kuulajaskond paraku aga ei mõistnud seda oma ajast ees olevat klišeeväänamist ning arvas, et ma püüan söömishäire abil saada üle õnnetust pedofiiliakogemusest.

Täesti sürr sõnasepp see “tädi”. Raamat ei maksa praegu (näiteks Apollos ja Rahva Raamatus) praktiliselt mitte midagi, nii et võite soetada 🙂