Bioloogiline kell
Paar päeva tagasi avastasin, et mu bioloogiline kell tiksub. Otseselt mingit tik-takki ei kuulnud, aga lugesin suvalisest ajalehest, et Jevgeni Ossinosvki on 30. aastane. 30!!! Jevgeni Ossinovski!!! Ma olen 32! Mitte oluliselt vanem, aga teoreetiliselt võttes – kui mulle Ženja meeldima hakkaks, tähendaks see, et ilastan endast nooremate peale.
Olgem ausad, ma olen vist eiranud eelmisi bioloogilise kella tiksuma hakkamise tunnuseid. Nagu näiteks:
- Lähen hambaarstile ja hambaarst on 7 aastat (ehk ikkagi tunduvalt!) minust noorem.
- Et 1990ndate algus ei olnud 15 aastat tagasi. Vaid juba 25 aastat tagasi!
- Et 1990ndatel sündinud inimesed ei ole praegu enam tatikad, vaid täiskasvanud, kel on omal lapsed.
- Et 2000. aastal sündinud inimene saab 2 aasta pärast poest alksi osta.
Eirasingi seda kõike, kuni meedia tõi minuni Jevgeni Ossinovski vanuse! See avas lõplikult silmad, et ma ei ole enam 25. Mis muidugi ei tähenda, et ma ise ennast vanana tunneksin (blaa blaa tüüpiline jutt, et olen 60, aga hing on 18 :D), kuigi ilmselt just sellepärast, et ma ennast vanana EI tunne, ma ka kõiki ilminguid eirasin. Ega väga midagi sellest tõehetkest muutugi. Teist kõrgharidust saab ka 45selt teha, abielluda samuti, reisida vabalt… Kuid kuigi enam ei ole 35 aastaselt emaks saavad naised “viimase hetke emad”, on nad siiski automaatselt riskigupis.
Kui varem, kui ma lapse sain, oli minu ainuke hirm see, et äkki mu laps tuleb kole :D, siis nüüd peaksin ma muretsema juba ka downi sündroomi, nurisünnituse, rasedusdiabeedi, gestoosi ja jumal teab, mille pärast.
Kes nüüd mõtles, et mismõttes näiteks beebi saab kole olla, siis why not noh. Mina küll teen vahet. Mitte et ma kommenteeriks hiljuti emaks saanud naise pildi alla, kus ta oma lapsukese üles pannud, et issand, palun kustuta see pilt! Aga mõelda võin ju midagi iganes, minu ilumeel ja minu mõtted. Ja ma pole kunagi sotti saanud lausest, et ema jaoks on oma laps ikka kõige ilusam. Ses mõttes, et jaa, mu laps on maailma nunnum, armsam ja mulle kõige kallim, aga ega ma pime ei ole, et ma ei näeks, kui mõnel lapsel on ikka erakordselt ilusad paksud juuksed, suured helesinised või vastupidi pruunid silmad, mis kokku annavad totaalse südametemurdja-kombo.
Minu emale näiteks ütles üks tema sõbranna, kui ma juba suurem tüdruk olin, et näe, laps sul kohe täitsa normaalseks kasvanud, varem oli ta sul ikka päris värdjas. Samas kui ma vaatan oma lapsepõlvepilte, siis värdjas ma küll enda meelest polnud 😀
Vasakul mina, paremal Ethel
No ja peale downi sündroomi jms kardan ma muidugi ka seda, et ma saaksin POISI. Ma ei teaks, mis ma siis teen. Ilmselt saaksingi sünnitusjärgse depressioni. Või siis armastaksin teda ikka sama palju nagu esimest last (põdedes ikkagi sünnitusjärgset depressiooni)…
Ei, mul pole plaan uut last saada ja selles asi ongi. Tegelikult ju võiks üks laps veel olla, aga plaani küll ei ole. Ja kui plaanigi ei ole ja avastad tiksuva bioloogilise kella, siis tekib kerge paanika…
Tiina
Mõnus postitus, hämmastavalt palju äratundmist oli selles.
Mul on endal veel see mõte vahepeal, et appi, mu laps on juba 8-aastane… Millal see juhtus, ma pole veel isegi suureks kasvanud.. Ise olen kohe-kohe 33-aastane ja kuna mu töö eeldab, et ma kontrollin isikute täisealisust, siis vahel pean ikka kiirelt peast arvutama küll, sest noh, pealtnäha ju klient laps mis laps, selline küll laenu võtta ei saaks.
Nell
Tegelikult üks naistearst alles kirjutas artiklis, et üle 35-aastastel rasedatel ei tõuse riskid märgatavalt. Kõige suurem riskigrupp terviseriskide suhtes olla hoopis alaealised sünnitajad.
Mina kavatsen küll teise lapse kuskil 35 kandis saada, selleks ajaks on trall väikelapsega vast meelest läinud ja saab ise kogenud ja chill küps ema olla.
See kuidas 90-ndatel sündinud on täiskasvanud ja pereinimesed jääb mulle ka mõistatuseks. Ma ise jäin umbes 19. eluaasta paiku pidama ja selle vanusega on tulnud juba viimased 13 aastat elada 🙂
K.
Hämmastav sarnasus 🙂 Nagu üks laps pildil
Aga jh tik, tak… Õnneks praegu on aeg edasi läinud aga ma mäletan, et ma tundsin kooliajal, et mul on suht vana ema (30 aastaselt sünnitas mind). Ja ühel sõbrantsil oli ema, kes sünnitas tema neljakümneselt ja sõbrantsil oli ikka täielik kompleks sellest 😛
estonianwithabackpack
Nagu minu mõtted oleks sa kirja pannud (ja ma olen sinust veel PALJU vanem). Ma mõnikord mõtlen, et what, kuidas see või teine klubisse sisse sai, või ülikoolis magistritööd kaitseb või…et noh aastal 1991 ju sündinud, aga siis kui näpud-varbad abis arvutama hakkan, tuleb välja, et täitsa täiskasvanud inimestega tegu, mitte enam “tittedega”.
Ma olin mingi aeg tagasi ühel beebimammade kokkusaamisel, muidugi sain ma aru, et olen neist seal vanem, kuid ma ei saanud aru KUI PALJU täpselt seni kaua kuni nad rääkisid, et pidasid oma sünnipäevi mc donaldsi mängutoas. Kui Mc Donalds Eestisse tuli, olin mina küll ikka way too old selle jaoks, kui siis selgus, et nad olid 19-21aastased, sain ma aru küll…
ebapärlikarp
Mc Donaldsil on mängutoad? 😀
estonianwithabackpack
No vanasti (kui ma noor olin) olid toad, kus sai sünnipäevi pidada. Sa peaks mäletama, kah ju vanainimene??
ebapärlikarp
Aa, no seda küll, ma oma lapsega ju väisan neid tube. A ma ei teadnud, et Mc-is ka on 😀 Aga ma polnud ju lapsena ise Tallinnas, ma olin Kohtla-Järvel, seal vist pole siiamaani mingeid sünnipäevatube 😀
estonianwithabackpack
Aah, siis sa oled veel rohkem “maakas” kui ma olen:D Tartus oli ikka olemas Mc koos mängutoaga.
ebapärlikarp
Ma ilma jutumärkideta maakas 😀