Kui naine kannatab ära…
Ma olen aru saanud, et “Hommik Anuga” on valdavalt postitiivset laengut edasi andev saade, mille seltsis mõnusalt pühapäevahommikut veeta. Nagu saatetutvustus ütleb: “Hea tuju ja mõnus meeleolu. Ootamatud vaatenurgad ja lahedad nostalgialaksud! ”
Ma ei mõista, mis Anul (või saatetiimil) mõttes oli, kui Andres Sõberi saatesse kutsus (LINK). Võin vaid spekuleerida põhjuste üle:
- Näidata, milline EI peaks olema ükski mees oma naisele?
- Näidata, milline EI peaks olema naine, kui ta vähegi iseennast austab?
- Hoiatada, milline näeb välja 60. aastane mees, kes ei hoolitse absoluutselt oma tervise eest? (Tegelikult on meeste tervis ja ülekaal ju väga aktuaalne teema, loodan, et vähemalt mõnel inimesel avas see vaatepilt Anu diivanil silmad. Üks tuttav ütles hiljuti tabavalt: “Oled sa näinud mõnda väga paksu 70ndates aastates meest?” Pean tõdema, et ei ole.).
- Lihtsalt šokeerida normaalseid pereinimesi keset pühapäevahommikut?
Ükski nendest põhjustest ei tekita head tuju ja mõnusat meeleolu, nagu saatetutvustus lubab.
Ei ole see ka ootamatu vaatenurk. Pigem täiesti levinud ja valus-vaadata-peremudel, kus mees teeb, mis tahab, ja naine kannatab vaikides ära. 40 aastat!
Lahe nostalgialaks? Jään teisele arvamusele!
Ma tegelikult ei tea, mil moel saatekülaline kodus oma naisega RÄÄGIB. Kas ta nimetab vaid oma nö poisse “kiilakateks m..nideks” või mitte. (LINK). Küll aga võib saatest teha järeldused, kuidas ta oma naisesse SUHTUB. Ma ei hakka seda siinkohal ümber jutustama või lahkama. Tahtsin lihtsalt paarile asjale tähelepanu juhtida, mis mulle peale kõige muu kohutavalt jabur tundus.
Esiteks ei saanud ma aru, kuidas Anul endal seal diivanil valus ei olnud seda “40 aastat kooselu” juttu kuulata. Okei, professionaal. Aga siiski… Mina küsin – mis saavutus on 40 aastat kooselu, kui selle taga on olnud vaid naise võime KÕIK ÄRA TALUDA?! Isegi ei mõtle praegu ainult mingit üksikjuhtumit, vaid üleüldse. Selliseid kooselusid on tegelikult ju rohkem kui mõni üksik. Kuidas saab sellist asja särasilmselt ja sinisilmselt kohvitassi kõrval lõbusas hommikusaates arutada? See teema sobiks pigem mingisse teise, palju tõsisemasse, formaati.
Teiseks. Kui ma eile juhtisin läbi ühe random sarja tähelepanu tuhvli-meestele, siis täna tahan juhtida tähelepanu tuhvli-naistele. Ei ole minu asi kritiseerida kellegi konkreetse elu. Kuid tahaks lihtsalt öelda, et naisega (üldse inimesega) saab käituda vaid nii, nagu ta endaga käituda laseb. Jah, alati ei ole asjad lihtsad – lapsed, ühine kodu jne. Mis jällegi tuletab meelde, kui olulised suhtes on sõltuvus ja sõltumatus ning nende vahel tasakaalu leidmine. Sõltuda sellisel määral, et oleksid siiski sõltumatu.
Kui mina seda saadet šokeeritult pühapäeva hommikul vaatasin, siis mõtlesin tahes tahtmata, miks see naine endaga niimoodi 40 aastat (ja ka seal diivanil) käituda laseb. Minul oli valus vaadata. Kurb. Õudne. Õõvastav.
Pilt: Kuvatõmmis. Andres ja Helle Sõber saates “Hommik Anuga” (Allikas: delfi.ee)
Liis
Appi, ma nüüd ei uhkusta, aga minu vanaisa on 87(just üleeile sai), väga tugevas ülekaalus diabeetik..ma lisaksin pildi, aga vist ei ole ilus. Kuigi jah…ma arvan see pigem selline erand kinnitab reeglit juhtum.
ebapärlikarp
Veab sul, tegelt kah! 🙂
katrihelenak
Oeh, minu elukaaslane on praktiliselt terve elu korvpalli vaadanud, mänginud Rockis ja “raisanud” sellele pool oma elu. Tema oli esimene, kes pühapäeval telekapuldi kätte võttis, et seda vaadata. See, et poisse sõimati ei liigutanud ühtki tema närvi. Ta on selliste asjadega harjunud. Üks tema treeneritest on ka tema sõbrale kätega kallale läinud, mispeale mõlemad poisid lahkusid sealt klubist (sellest oli isegi artikkel lehes). Treenerite ropendamine ei ole ainult pallimängude pärusmaa, ka sellises ilusas alas nagu ratsutamine (olen nooruspõlves mitmeid aastaid ratsutamas käinud) olen pidanud kuulma selliseid sõnu, mis sobiks “vannub nagu meremees” kategooriasse. Seega jah. Emotsioonid lihtsalt keevad üle ja kuna treenerid on enamjaolt meesterahvad siis nad arvavad et neile on see lubatud.
Anu saateid ma olen ikka vaadanud. Vaatsin ka Aunaste versiooni. Mõnusad pühapäeva hommikused saated mõlemad. Andres Sõber ongi tuntud oma sõnavõttude poolest ju. Pool youtubet on täis mingeid videosid, kus ta lubab raisa maha lüüa jne. Samas hoiab ta neid poisse nagu oma lapsi. Tal on lihtsalt mentaliteet “kes lööb, see armastab” (löömise asemel siis sõimamine). Nõukaaja mees. Treenerina on ta ju Eesti üks parimaid. Tal on näidata ka tulemusi. Poisid ISE tahavad tema all treenida.
Kuid kodus ei ole enam spordiväljak ja mitte ükski naine ei peaks taluma, et ta peaks olema alandlik ja kannatama sõimu. Kuna nad on nii kaua koos olnud siis nad on harjunud ja naisele ehk sobib see. Kusjuures mul on ka üks paar tuttvaid, kes on koos olnud umbes 25 aastat. Mees õiendab naisega ja nokib, aga naine on harjunud ja võtab naljaga ja tegelikult võlgu ei jää. Kuna mina tean neid sünnist saati ja nendega on igasugustel reisidel käidud siis olen harjunud ja võtan naljaga. See naine on tegelikult nii enesekindel ja iseseisev igas mõttes et teda ei koti ja ta saab aru et mees lihtsalt möliseb aga ei mõtle tõsiselt. Seda on NIIIIII raske seletada, aga ma tean et nad armastavad teineteist ja ei tunne halvasti kui üks ütleb teisele et kuule ära mölise.
Petmist muidugi ei õigusta miski.
Liis
Arvan, et inimesi (ja neid neljakümmet aastat) teadmata ei saa asjast mingit terviklikku pilti. Sest elu on lihtsalt palju keerulisem ja mitmekülgsem kui 20 minutit intervjuud. Ei oleks ükski naine ühegi mehega nii pikalt koos kui kõva koore all ei oleks pehmet sisu. See mis mulje mingis x-olukorras jääb (lisaks sellele teleintervjuus, närv sees), ei tohiks olla aluseks, et inimesi ja nende elu nüüd igaühe poolt arvustatakse ja lahatakse. Two consenting adults, kes vast ikka teavad ennast, teineteist ja oma elu paremini kui kõik arvustajad. Ikkagi 40 aastat koos oldud. Peale selle on neil lapsed ja lapselapsed, kelleni ma loodan, et sellised läbimõtlemata kirjutised kunagi ei jõua.
ebapärlikarp
Andres Sõberist on meedias ikka väga kreftisemaid artikleid, mille ta ise nö välja teeninud. See minu üleüldine arutelu saate formaadi ja selle näitel, mis mulje mul (ja mitte ainult mul) telekast jäi, ei peaks nüüd küll kedagi liialt häirima. Keegi ei ole salaja nende jutuajamisi pealt kuulanud ja siis meediale pasundanud, need kaks täiskasvanud inimest istusid ise poole Eesti rahva ees diivanil ja lõid oma elud letti.
Kerli
Ma mõtlesin täpselt sama seda vaadates. Kurb oli. Mitte ainult selle konkreetse paari pärast, vaid selle pärast, et see kõik tundus nagu… Normaalne. Et nii võibki. Ja lõpuks on kõik ikka hästi. Piinlik oli ka seda sõimu vaadata, mis poistele osaks sai. Ma korvpallikauge inimesena polnud üldse kursis inimesega enne ja noh, šokk oli veits.
kristipere
Olles Eesti korvpallimaastikul natukene rohkem ”kodus”, siis minu jaoks on Andres Sõber üks äärmiselt ebameeldib, ebaviisakas ja lihtsalt.. ebameeldiv meesterahvas. Ei meeldi ta mulle treenerina ega jäta sümpaatset muljet inimesena. Minu arust on tema sõnavõtud 90%-l kordadest täiesti labased ja piinlikust tekitavad.
ebapärlikarp
Jah, mis puudutab korvpalli, siis kui mul oleks poeg, ei paneks ma elusees oma last tema juurde trenni. Meenutab “Whiplashi”, kus õpetaja ületas kõik piirid. Oma õpilasi pededeks ja m..nideks kutsuda on haige!
kristipere
Aga film oli minu arust siiski fantastiline. Kuid nõus. Selline treener/õpetaja ei peaks eksisteerima.
ebapärlikarp
Film oli super!
Anne
See oli tõesti nii jube. Ise samamoodi vaatasin ja mõtlesin, et kuidas on see võimalik.. Üks asi on olla treenerina karm, aga kodus.. No ei tea. Samas öeldakse, et inimene harjub kõigega. Ju nad on siis harjunud niimoodi. Ise nii ette ei kujutaks.. Müstika.
k.
Siiani pole aru saanud saate sihtgrupist ja eesmärgist…