Igal inimesel on vist mingi lapsepõlvetrauma, pigem isegi mitu. No näiteks kehalises kitse hüppamine või mõni suguvõsa onu Heino, kes su peal nilbeid nalju praktiseeris. Midagi kindlasti on.

Minul on näiteks see, et ümberringi olid kodukohas kõik venelased (elasin Kohtla-Järvel), kes eesti keelest midagi aru ei saanud. Nii ei julgenud ma minna üksi ei poodi ega arstile.

Või näiteks lastelaagrid. Need ei ole mõeldud ju laste jaoks, vaid selleks, et lapsed eest ära saaks. Praegusel ajal ma isegi mõistan lastelaagreid, sest lapsed istuks suvel muidu pidevalt ekraani ees, kuid vanasti ju polnud nutitelefone ja lapsed olid enivei koguaeg kambakesi õues. Mäletan, et olin kuskil Peipsi järve ääres laagris ja kaugel sööklas/poes oli üks tavatelefon, mida sai siis 1 kord selle laagri keskel kasutada, et vanematele helistada. Minu kõne oli: “Isa, tule mulle KOHE järgi!!!!!”

Kolmandaks on mul trauma sellest, mille peale mind lasteaias nurka pandi. Ma ütlesin “käte” asemel “käpad”. Minu lasteaiaelu esimene ja viimane nurgas käik.

Ethel ka meenutab vahel lasteaia sündmusi. Härdalt. Ja enamasti ainult head. Kuid üks päev hakkas niimoodi nostalgitsema ja ma sain aru, et nii – see nüüd ongi minu lapse lapsepõlvetrauma. Nimelt meenutas ja seletas ta kodus peaaegu pisarad silmis, kuidas ta pidi lasteaias kartulit sööma. Et õpetaja ütles, et võta vaid ÜKS amps. Ja tema võttis. Ja siis õpetaja ütles, et ta ei näinud, võta VEEL üks amps. Ja ta pidi veel ühe ampsu võtma, kuni ta sõi ära kokku KAKSKÜMMEND kartulit!

Ma kuulasin küll kaastundlikult, kuid selle peale ei suutnud ma lihtsalt MITTE naerma hakata. Lihtsalt kujutasin vaimusilmas ette, kuidas õpetaja ütleb iga ampsu peale, et ta ei näinud, võta veel üks amps, ja kokatädi keedab parasjagu 2 kilo kartuleid juurde.

“Ethel, sa ei saanud ju 2 kotitäit kartuleid seal lasteaias ära süüa, mina ei usu.”

Ethel: “No ma ei öelnudki 20, ma ütlesin 12.”

“12 kartulit on ikkagi üks suur kott kartuleid, see ei ole võimalik”.

Ethel: “Ahah, sina lihtsalt naerad, aga mina PIDIN need kartulid seal kõik ära sööma ja akna pealt vaatama, kuidas teised lapsed õues mängivad!”

***

Loomulikult ei söönud ta seal ei 12 ega 20 kartulit, aga midagi tõenäoliselt siiski sunniti sööma, mis lapsele sellise trauma tekitas. Lapse mälu võib olla väga trikikas. No ja siis ma peaks imestama, miks mu laps kartuleid iialgi ei söö?