Õde saatis mulle mõni aeg tagasi ühe väga tõese ja mõtlemapaneva artikli ajakirjast Director, see oli “35 küünalt tordil. On aeg oma elus audit teha.” (LINK).

Tsiteerin: “35. eluaastani võisid sa paljusid häirivaid asju ignoreerida, nii töös, suhetes kui tervises. Not any more. Selleks et ka ülejäänud aastad elu nautida, pead sa valikud tegema just praegu. See 35, millest siin juttu on, pole passijärgne 35. sünnipäev, vaid tõehetk, mis saabub millalgi 30 ja 50 vahel, mõnikord natuke varem, vahel ka hiljem. See on vanus, mil märkad, et eakaaslastega on lõhed suurenenud. Üks on suurfirma nõukogus, teine tippkirurg, kolmas töötu; mõnel on juba viis last, mõni pole veel kordagi saanud kooselu proovida.”

Olen läbi elu koondanud enda ümber tegelikult väga vähe inimesi, sõpru. Ei tea, kas olen kõik munad ennatlikult ühte korvi pannud, aga mul ei ole vaja mitmekümneid või sadu suvalisi tutvusi. Põhilised 3 sõpra on mul olnud juba üle 15 aasta ja nii suurt lõhet, nagu ülevalolev tsitaat kirjeldas, meil ei ole tekkinud. Usun, et see on osalt juhus. Juhuse all ei mõtle ma seda, kuidas meie elud läinud on, vaid juhus on see, et 16 aastaselt just meie kokku saime ning juhtusime olema mingil moel nii erinevad ja mingil moel nii sarnased, et ma ei liialda, kui ütlen, et need inimesed on minu teine pere. Ülikooliajast on mul veel üks sõbranna (rohkem ei viitsinudki ma väga kellegagi sõbrustada tol ajal) ja temaga koos teine väike seltskond, kellega aastas paar korda kokku saame, tore traditsioon.

“35 paneb (see ei olnud siis passijärgne vanus – minu märkus) sageli mõtlema kõigest sellest, millest sa oled unistanud, aga mille oled alati edasi lükanud. Paneb mõtlema oma tervisele, olulistele suhetele, perekonnaseisule, tööle, rahalisele seisule jms. Selleks ajaks on tavaliselt paigas su koht ja roll ühiskonnas, sõpruskonnas, peres, tööl. Kuid võib juhtuda, et see koht ei meeldi sulle. Võib-olla tundub su elu sulle igav. Võib-olla oled sa surutud rutiini ja mässitud kohustustesse.”

Õige. 20selt mõtled koguaeg – ah, aega on. 30selt on ka aega (tegelikult on see isegi parim aeg oma elus muudatuste tegemiseks, sest inimene hakkab aimama, mida ta tegelikult tahab, ja tal on veel piisavalt elujõudu), aga jõuab kohale, et millalgi tuleb hetk, kus enam ei ole. Lõputult ei saa unistusi edasi lükata. See teadmine automaatselt ei tähenda seda, et inimene hakkab seitset lehte segast peksma ja järsku kõike teostama (ümbermaailmareisi, oma ettevõtte loomist, laste planeerimist jne). Võib juhtuda ka see variant, et mitte midagi ei juhtu. Istudki oma tõehetkega edasi ja tunned ennast hoopis s*tasti. Aga see tõehetk tuleb.

Artikkel ütleb, et tuleks teha isiklik audit, kus võiks mõelda tähtsatele küsimustele. Ja ma ei mõtle sellistele “Kas mulle meeldib kohv või tee”, vaid tõelistele küsimustele – võtmeküsimustele. Alljärgnevalt on toodud artiklis välja toodud suunavad küsimused, mille üle üritan mõtiskleda. Mitte liiga isiklikult, aga ehk piisavalt.

Millise tundega ma elan oma igapäevast elu?

Vahel olen väsinud, vahel olen närvis, aga tihti olen õnnelik ja tunne on õige.

Mis on mulle tähtis; mis teeb mind õnnelikuks; kuhu ma panustan aega ja raha ja millistesse projektidesse, suhetesse ja inimestesse panustan oma energiat?

Loomulikult on mulle kõige tahtsam mu laps, et ta terve oleks, et tal oleks toredad sõbrad ja et tal koolis hästi läheks. See teeb mind ka õnnelikuks. Aga mitte ainult. Ka see, et mul on elukaaslane, keda ma armastan, normaalne töö ja töötasu, ilus elukoht Kalamajas, head sõbrad, kiftid kassid. Tunne, et ma otsisin elus 10 aastat midagi ja nüüd olen selle leidnud ning tahaks seda hoida. Sellele ma ilmselt kõige rohkem panustangi. Palju aega ja energiat läheb nagu igal tavalisel inimesel ka tööl käimise peale. Nagu ikka, tundub vahel, et liiga palju. Ja raha kulutan enamasti reisimisele ja vabalt ja mõnusalt elamisele.

Kuidas on seis minu tööalase eneseteostusega?

Mul on hea töökoht ja hea töötasu, aga otseselt karjääriredelil ma ei roni. Vahel mõtlen, et peaks. Samas ca 4-5 aastat tagasi mõistsin, et karjääriredelil edasi rühkimine ei ole see,  a) mis mind elus õnnelikuks teeks, b) mille nimel ma elada tahaks, c) mis mind mu elu lõppfaasis üldse kotiks. Mul on kohati selline tunne, et elu on nii lühike ja ma tahaks seda nautida lihtsalt elades. Elades LIHTSALT. Teha, mis mulle meeldib. Nautida. Ma ei hakka (loodetavasti) kunagi mingiks hulkuriks, mässajaks ühiskonnas toimivate reeglite üle, et koliks sooja Hispaaniasse, sülitaks tööl käimisele ja elaks lihtsalt prügikastist prügikasti, õigustades end et näed – ma ei sõltu kellesti ja kõik, kes sõltuvad, on tropid. Aga ütlen täiesti ausalt, et ma ei viitsiks iialgi elada töö ja karjääri nimel, töö pärast stressates ja sellele ka õhtuti/ öösel mõeldes. Siiski mõtisklen ma vahel, et kui oleks mingi ENDA asi, äkki siis mind kotiks…

Milline on minu rahaline seis?

Täitsa normaalne 😀

Kui rahul olen ma oma koduga?

Kodu on minu jaoks koht, kus ma elan, ja praegu elan ma oma elukaaslase kodus, mis hetkel on siis ka minu kodu. Lastel võiks rohkem ruumi olla, kui nad siin kõik koos… Kalamaja on mõnus koht, kus elada 🙂 Juriidiliselt oma kodu on mul ka, sellega ma nii rahul ei oleks 😀 Aga vähemalt see mul on 🙂 Võiks olla ka üks suvekodu.

Millest annab märku minu tervis; mida ma söön; kuidas ma liigun, puhkan, hingan?

Pärast kurgumandlite eemaldamist (mingi 3,5 aastat tagasi) olen ma justkui uuesti sündinud. Elul on hoopis teine kvaliteet. Samas mõned asjad on juba tekkinud, millega nö aegajalt tuleb arsti juures “jälgimisel” käia. Kõige rohkem olen kimpus väsimusega. Söön absoluutselt teismoodi, kui 20ndatel eluaastatel. Söön ka hommikust, mida ma varem kunagi ei teinud. Söön palju sooja toitu. Ei söö liha. Liigun vähe, praegusel ajal. On olnud perioode, kus liigun, ja siis perioode, kus ei liigu üldse. Puhkan tegelikult palju, mis on ka loogiline, kuna ma olen koguaeg väsinud 😀 Ärkan vara ja kulutan päeva esimeses pooles kogu oma energia ära. Ei oska seda päeva peale ära jaotada.

Millised on minu suhted ja miks?

Normaalsed 😀 Ma ei oskagi siin eriti peatuda. Ma suhtlen vähe 🙂 Tegelikult elan suhteliselt eraklikku elu.

Milliseid suhteid ma tahaksin?

Kõrvalsuhteid? 😀 Eino mismõttes milliseid. Harmoonilisi? Siiraid?

Kas ma hoolitsen oma hinge eest ja kuidas?

Paljud teevad joogat, käivad metsas, panevad aegajalt 118 küünalt ja 14 viirukit vannitoas põlema ja lähevad vanni. Ma olen rohkem nagu seda tüüpi, et üle paari kuu saan sõbrannaga kokku, joon veini ja panen maailma jälle paariks kuuks paika. Hinge hoiavad tasakaalus ka puhkusereisid, reisiraamatute lugemine… Üksi kodus olemine. Sõbrannaga spaa või suvetripp.

Ega ma liiga tõsiseks täiskasvanuks pole hakanud: millal ma viimati olin õues paljajalu, mängisin kellegagi padja- või lumesõda; puhusin seebimulle, paitasin kutsikat või laulsin duši all? Millal ma viimati südamest naersin, nii et pisarad silmanurkades?

Ma olen ikka megalapsik selles osas. Mitte et ma laste sünnipäevadel olen ise esimesena batuudil, aga mul on omad momendid, kus ma hulluks lähen 😀 Kodus naeran, sest Karlil on hea huumor. Paraku sõbrannadega tuleb see huumor veel paremini välja ja tõesti iga kord, kui kokku saame, sünnivad legendaarsed killud.

Mis tasakaalustab mind, kui olen stressis või kurnatud?

Oleneb, mis teema on, aga… Etheli kallistamine. Magamine. Vein. Kaisa.”Vampire diaries”. (Muusikat näiteks stressi maandamiseks ei kuula. Kuulan, kui tuleb mingi uus plaat kellelgi huvitaval välja, aga stressi muusikaga ei maanda).

Milliseid harjumusi ma tahaksin asendada ja millega? Mis aitab mul oma harjumusi muuta?

Tahaks pärast õhtusööki enam mitte süüa. Kokku võtmine aitab. Lõdvaks laskmine jälle keerab pekki. Sõnaotseses mõttes keerab PEKKI! Inimeseks olemise võlud. Üks hetk mõtlen, et kõige olulisem on elus see, et teksapüksi nööp hommikul ei pitsitaks, ja teine hetk ma lihtsalt panen kleidi 😀

Kas ma tegelen oma uskumuste ja hirmude analüüsimise ja muutmisega, emotsioonide valitsemisega?

Jaa ja ei. On asju, mille olen käsile võtnud, aga on hirme, mida ma kindlasti blokin.

Kui mu elu läheb edasi nii nagu seni ja seda veel 5–10 aastat, siis kuidas ma ennast tunneksin? 

Oleksin pettunud ja mitte sellepärast, et elu praegu halb oleks, vaid lihtsalt 10 aasta jooksul ikka võiks ühteist juhtuda. Näiteks veel üks laps. Mõni uus projekt, mille taga oleksin ma ise. Miks mitte aastake kuskil soojal maal. Mõni uus hobi. Mõni uus väljaõpe mingis vallas. Maakodu.

“Vabakutseline ajakirjanik Hannah Borno soovitab aga üles leida nn fun blocker’id, asjaolud, mis takistavad sul ennast hästi tunda. Nii et kõigepealt tuleks teha väike inventuur oma eluvaldkondades ja määratleda ära asjad, mis rõõmu pakuvad ja mis selle tundmist pidurdavad.”

Fun blocker’id – väga huvitav värk 🙂 Inimestel on nii erinevad elud ja ühe inimese fun blocker‘id võivad tunduda teisele nii tühised, aga kui ma nüüd seda artiklit loen, siis minu üks suurimaid fun blocker’eid oligi vist see koristamise teema (LINK). Ma lihtsalt ei suuda ärgata laupäeval, oma nädala esimesel vabal päeval ja 3,5 tundi lihtsalt kraamida, selleks, et lapsed pühapäevaks uuesti kõik peapeale keeraks. Ma ei mõtle sellist koristamist, kus ma köögi pärast söögi tegemist ära koristan (seda teen ma niikuinii koguaeg), vaid just seda põhjalikku lapiga kraamimist, vannituba jne… Ma otsustasin selle fun blocker,i kahjutuks teha ja võtan selleks koristaja. Lihtsalt väike asi, aga võib vist palju stressi ära võtta 🙂

Artiklis on veel igasuguseid häid mõtteid, kuidas teha nö suhteaudit ja terviseaudit. Jah, see tundub nagu elementaarne või kulunud teema kohati, aga samas kas me mitte just elementaarseid asju ei võta iseenesestmõistetavalt. Mõtlemegi, et aega veel on alustada…

Ma ei tea, kui palju on mul lugejate hulgas selles vanuses inimesi, keda see artikkel puudutaks. Pooli ilmselt jätab jumala külmaks, nagu mindki 5-8 aastat tagasi. Aga kui ei jäta, siis miks mitte – võtke ka teie need võtmeküsimused ette 🙂

Lõpetuseks nostalgitsen ühe vana pildiga. Ethel oli mul küll siis olemas, aga seda teist poolt ei olnud ma veel leidnud.