See nädal oli minul ja Ethelil koolis arenguvestlus, Ethelist siis. Ethel muidugi arvas, et see on riidlemisvestlus. Seletasin mitu korda, et sa ei pea üldse kartma, sest esiteks – KÕIK lapsed käivad seal, teiseks – sul on seal emme, kes sind kaitseb, ja kolmandaks – vaadates su e-kooli tagasisidet, siis pole nagu millegi pärast üldse riielda.

Mul oli õigus. Sain koolist tagasiside, et Ethel on väga tubli, usin ja iseseisev õppija. Tubli kõigis ainetes ja eriti matemaatikas väga kiire ja nutikas arvutaja, kes tihti vajab pärast ülesannetele lahendamist lisalehti, sest saab teistest kiiremini valmis. Minu jaoks ei tähenda see, et laps on praegu usin ja tubli õpilane seda, et ta seda kindlasti ka 12. klassis on või et teda ootaks eriline karjäär, vaid minu jaoks tähendab see mõnusat ja lõdva elu praegu, kus ma ei pea oma last iga päev tagant utsitama, käskima, kontrollima, koos õppima jne. MINU elu on lihtsalt praegu kergem.

Olen ka varem maininud, et võtsin kohe strateegiaks selle, et Ethel pangu oma kott ise järgmiseks päevaks kokku ja koduseid töid ei hakka ma iga päev kontrollima, kui ta ise ütleb, et tal on tehtud ja abi ei vaja. Nii ongi. Paar-kolm korda on Ethel tulnud oma eesti keele töövihikuga minu juurde ja küsinud, et mis siin tegema peab. Seletan siis ära ja ta teeb edasi ise. Vaatan tema vihikutesse vist mingi korra kuus. Kohustuslik kirjandus on ainuke asi, mida ma kontrollin. Tema loeb omaette ja hiljem küsin ma küsimusi, et näha, kas ta ka aru sai.

Ma ise kartsingi natuke, et eesti keeles tal vist kõige paremini ei lähe… (Mis sest et geenidega peaks see nagu kaasas olema – nimelt minu ema, isa, õde ja tädi on lõpetanud kõik eesti filoloogia eriala). Küsisin seda ka õpetajalt, aga tuleb välja, et ka selles olin ise Ethelile liiga kõrged ootused pannud. Ethel on ka eesti keeles klassis tublimate seas ja praegu ei peagi grammatikat sellisel tasemel, nagu ma arvasin, oskama.

Teine asi – käitumine. Ka selles osas õpetajal midagi ette heita ei ole. Paar üksikut nääklemist on olnud teatud paari poisiga. Üks arusaamatus oligi ühe klassi poisiga küll hiljuti, kus poiss tuli tüdrukute omavahelist teemat segama ja Ethel oli veits närvi läinud. Õpetaja oli ka noominud. Pärast mida oli Ethel nii närvis, et võttis rahulikult oma pinali ja murdis KÕIK pliiatsid (mis ma olin talle just SUURE paki ostnud) pooleks. KÕIK pliiatsid pooleks! Kodus ta tuli ja näitas mulle neid juppe…

“MIKS sa nii tegid, Ethel?”

“Aga ma läksin nii närvi, mul ei olnud lihtsalt muud varianti!” (Just nende sõnadega ütleski!).

Aga muidu pidi Ethel suhtlema koolis just rahulike lastega ja taga pingis istubki sellepärast, et tundi ei sega ja saab tagasi superhästi iseseisvalt hakkama. Samas, on aktiivne, kui midagi aru ei saa, siis ka küsib.

Igatahes minul oli nii hea meel, et terve õhtu muudkui kallistasin ja musitasin oma tubli last! Kuigi ma kallistan ja musitan teda niisamagi koguaeg 🙂 Lõpetauseks ka üks pilt minu tublist lapsest, kes ronib nagu äss 😀