17. veebruaril ilmus uudis, kuidas Alaveski loomapargi kolme karupoega võib oodata hukkamine (LINK). Nägin seda uudist ja ei avanud! Lihtsalt liiga kahju, liiga kurb – ma ei taha lugeda!

Pärast seda uudist hakkas teema ajakirjanduses ketrama – hukatakse, ei hukata, vastab tõele, ei vasta. Uudiseid ilmus ajakirjandusse, inimestel oli huvi. Kellele ei läheks korda kolme süütu karupoja saatus eks?

Ja nüüd… Palun seletage (võttes arvesse kogu loogiline mõtlemine, mis maailmas olemas on), miks (Eesti) ühiskonda kotib mingid “suvalised kolm karupoega”, kui samas läheb see sama Eesti ühiskond:

  • ja ostab poest (või tellib neti e-poest) näiteks Linnamäe Lihatööstuse karuliha konservi,
  • või ostab ise kilogrammi karuliha ja võtab Nami Nami retseptikogust retsepti, kuidas karu hautada,
  • või läheb restorani Troika ja tellib endale sealt karu. (Ma ei ole enam kursis, kas praegu on võimalik sealt karuliha tellida, aga aastaid pakkus see restoran karuliha).

Ausalt, sööge, mis maitseb. Aga kus on selle juures loogika, et te selsamal hetkel halate kolme suvalise karu (minul küll on kahju!) saatuse pärast ja vahite youtubest nunnusid loomavideoid?

—

Ja siis läheb Delfi ajakirjanik ja teeb seal loomapargis karuga intervjuu (LINK). “Karupoeg Tillu, kes sai sellise nime seetõttu, et on mõmmikutest kõige väiksem, oli nõus sõnadetagi selgitama, kuidas talle elu loomapargis meeldib. Näete tema rahuolevat nägu ja jalasügamisprotseduuri? Just täpselt nii mõnus tema elu ongi!” Miks reporter sellele konservikarbi karule ei lähe mikrit ette surama, et küsida, kuidas temal seal elu ka läheb…

alaveski-loomapark-karupojad-karud-73732861

Alaveski karud. Foto: Tiit Blaat (Delfi)