Browsed by
Category: Uncategorized

Alks

Alks

Lugesin just raamatut “Minu Kreeka”. Laps, noh, tõi mulle kooliraamatukogust. Omaalgatuslikult. See oli temast nii armas – “Emme, Sa ju loed neid minu-raamatuid.” Raamatus räägib peale kõige muu ka sellest, kuidas kreeklane, õigemini Kreeka mees, ei joo end mitte kunagi täis. See oleks lausa alandav. Ometi juuakse seal liitrite kaupa alkoholi, aga raamatu autor väidab, et purju sellest never ei jääda.

Einoh, see ei ole mingi uudis, et teatud riikides käib alkohol, näiteks vein, söögi kõrvale ja et “osatakse” juua. “Osatakse” juua – see vist tähendabki seda, et eks sa jääd purju ikka (mis sest, et vb ka sööd palju), kuid su õhtu või hommik ei lõpe autoroolis bussipaviljoni rammides.

Ja kohe pärast “Minu Kreekat” lugesin ma raamatut “Julgus elada” (mis vääriks tegelikult lausa eraldi blogipostitust. Ei ole eneseabiõpik!), mis väidetavalt on tõestiündinud lugu Eesti naisest, kellel läksid kodus asjad kolossaalselt pekki ja ta tõmbas Kreekasse haavu lakkuma. Peale haavade lakkus ta seal igapäevaselt ka suurtes kogustes alkoholi. Just nagu kõik need kreeklasedki, kes “Minu Kreeka” raamatus küll kunagi lakku täis polnud. Lihtsalt mõttekoht. Väike tähelepanek. Üks asi on see, kuidas tegelikult asjad reaalselt on. Ja teine asi on see, kuidas erinevad inimesed neid näevad või näha tahavad või iseend ette kujutavad.

Käisin ka üle pika aja sõbrannaga väljas ja kuna valitud söögikoht suurem asi ei olnud, siis põikasime sisse Telliskivi uude kohta nimega Tiks. Sõbranna ütles, et peale veinide ja õllede pidavat seal ka Ristikheina kohviku kooke pakutama ja magustoit jäigi meil ju söömata. Kohapeal aga selgus, et koogid on otsas ja tegelt süüa põhimõtteliselt midagi ei ole. Noh a la soolapähklit ja oliivi on, kui seda saaks söögiks nimetada. Soolapähklit! See tundus nii… ma ei tea 90ndad? 😀

Mõtlesime, et joome ühe veini ja läheme minema, aga tegelikult juttu meil jätkus ja istusime täitsa hilisõhtuni välja… Võin ju ka öelda, et me nautisime veini söögi kõrvale ja natuke ka pärast sööki. Stiilselt. Koju jõudsime ka täitsa reipal sammul ja hommikul ei olnud halb olla. Nii oligi! Aga purju jäime me natuke ju ikka, ilustagu ma seda, kuidas suudan.

Tiks. Stiilselt purju.
Kohvik Sõbrad. Ja minu elu kõige kummalisem vestlus teenindajaga

Kohvik Sõbrad. Ja minu elu kõige kummalisem vestlus teenindajaga

Reedel külastasin minu jaoks täiesti uut kohvikut Sõbrad. Plaan oli minna sõbrannaga õhtust sööma ja veits ka veini jooma ning kuskilt naisteajakirjast (vist) jäi see kohvik silma. Hinnad tundusid normaalsed, menüü ahvatlev ja Facebookis levivad head sõnad julgustavad. Mõeldud tehtud. Minek.

Mõtlesin üle saja aasta tellida sinimerekarbid. Liha ega kala ma ei söö, mereande tegelikult ka mitte, aga sinimerekarpe olen (valdavalt) taimetoitlasena korra söönud. Korra elus ka ise teinud (ja enne taimetoitlase elu kümneid ja kümneid kordi söönud). Need niimoodi vastu ei hakka ja kord aastas tuleb isu. Oli see viga või mitte, aga see otsus neid seekord süüa tekitas sellise absurdse dialoogi, et alles nüüd jõuab kohale, kui jabur see oli.

Igatahes serveeriti mulle sinimerekarbid taldrikus, kus oli põhjas 2mm vedelikku (mis oli täielik lurr, aga see ei ole hetkel teema) ja kõik karbid olid täiesti kuival. Nad olidki täiesti KUIVAD. Umbes nagu kuskil mikros soojaks lastud ja siis lihtsalt selle 2 millimeetrise vedeliku peale kuhjatud. Nii kuivad, et lausa pudedad, ma isegi ei oska seletada…

Sõbranna ütles, et ta ei ole neid mitte kunagi söönud. Ning mina ütlesin, et tead, ära siis minu omasid ka praegu proovi, sest sulle jääb nendest lihtsalt totaalselt vale mulje. Muide, sai serveeriti mulle siis, kui olin oma toidu lõpetanud.

Aga see kuldaväärt dialoog oli järgmine.

“Kuidas maitses?” küsib väga sõbralik ja tore teenindaja.

Mõtlesin, kas ütlen ja otsustasin siiski ütelda.”Teate, ma olen sinimerekarpe söönud nii Eestis, Itaalias, Prantsusmaal kui ka Belgias ja mitte kuskil ei ole neid taldrikul niimoodi kuivana serveeritud. Need peaksid olema üleni oma leeme sees ja niiöelda mahlased.”

Teenindaja väga üllatunult ja kaasa mõtlevalt: “Aa, aga siis nad peaksid ju olema KAUSIS!”

Mina: “Jah, neid serveeritaksegi KAUSIS. Tegelikult tihti isegi tavalises sangadega potis, kus vähenalt 2/3 nendest karpidest on oma leeme sees.”

Ja kui te oleksite selle teenindaja imestunud ja huvitunud nägu näinud (ma ei iroonitse, vaid tegelikult ka, ta oli sellist nagu nagu ma räägiks praegu maailma põnevamat kaltši): “Aaaaa, ma lähen räägin kohe kokale ka!”.

Nagu misasi just toimus? Kuidas saab kokk panna midagi menüüsse, kui ta ei tea, kuidas seda pakutakse. Sama hea, kui teen oma sushiresto ja panen juurde teelusika. Korraks mõtlesin, et äkki olen ise loll ja kõik need korrad oma elus, kus ma olen musseleid söönud (noh ma arvan, et mingi 30 korda vähemalt ja väga erinevates kohtades ja riikides) on mul lihtsalt endal juhtunud, et saan need potiga leeme sees ja et äkki nad tegelikult peavad olema täiesti kuivad käsnad.

Küsisin oma õelt, kes elab Belgias… Ja noh, belglased ju arvavad, et nemad leiutasidki sinimerekarbid. Nende rahvustoit või nii… Õde purskas naerma ja ütles, et kuigi ka tema ei ole otseselt sinimerekarbi-teadlane, siis jah, neid serveeritakse ikkagi tõesti mahlaselt leemes, mis on potis või kausis.

Väike serveerimise stiilinäide internetist:

Väike serveerimise stiilinäide Prantsusmaalt, kus ma tegin pildi Cannes’is restoranis (isegi kui karbid ei ole kõrges kausis, on need üleni leemesed):

IMG_6665

 

Ebapärlikarp läks sinimerekarpe sööma… No tõesti hea nali noh…

 

 

 

 

“Klassikokkutulek”

“Klassikokkutulek”

 

“Noh, kuidas oli?”

“Nilbe!”

“Nojah, ma arvasingi…”

“Aga noh, Eesti film pidi olema nagu iseenda s*tt – ikka ju vaatad,” ütles sõbranna.

Selline dialoog oli mul mõned päevad tagasi. Ja noh, nii ongi!

Ma ei saa väga aru inimesest, kes ütleb, et ta ei ole kohutavamat filmi kui “Klassikokkutulek” näinud. Mis sa ei ole siis “Kormorane” näinud või?  Loomulikult pole siin sellist peent kunsti, absurdi ja huumorit nagu oli “Seenelkäik”. Aga inimesed, mida te siis ühelt selliselt filmilt, mille pealkiri on KLASSIKOKKUTULEK, üldse ootate?

Võtad ette ja loed sisututvustust:

Et ennast argirattast korraks välja tõmmata otsustavad semud üritusele eelneval nädalavahetusel linna peale minna ja tunda end taas 18-aastastena. Ometi on nii maailm kui meeste füüsis pikkade aastatega kõvasti muutunud. Pole midagi naljakamat keskealistest meestest, kes püüavad meeleheitlikult olla nooremad, kui kere kannatab.

Igaüks vist teab, et see “pole midagi naljakamat keskealistest meestest, kes püüavad meeleheitlikult olla nooremad” on tegelikult hoopis – pole midagi HALEDAMAT! Vaadake ringi – selliseid mehi on meie ümber tegelikult palju. Ja noh… Ega ei ajagi naerma! Nad üritavad päriselt ka klubis 30 aastat nooremaid naisi saada, riietuvad naeruväärselt (muide vanem meesterahvas võib vabalt nooruslikult riides olla, aga kuskil jookseb minu silmis ka mingi piir) ja usuvad, et uhke auto võtab neilt endilt koha 20 aastat turjalt maha. (Mõne naise silmis võtabki see uhke auto mehe turjalt maha nii 20 aastat kui ka 20 kilo, vahet pole). Ok, see polnud tegelikult otseselt teema praegu…

KLASSIKOKKUTULEK_12
Foto: Forum Cinemas

Arvestades selle filmi stenaariumi ja teemat suutsid need Eesti kaks parimat näitlejat, Mait Malmsten ja Ago Anderson, selle filmi siiski välja mängida. Ma ei ole kindel, et saunaintsidendi oleks mingid suvalised näitlejad ära teinud nii, et ma ise sinna kinopinkide vahele poleks vajunud. Ei olnud väga naljakas, aga ometi tänu nendele näitlejatele ei olnud ka väga piinlik. Ago Andersoni näoilmed on eraldi vaatamist väärt! Ja tegelikult oli Genka ka äge! Filmi lõpust meeldis mulle Kadri Adamsoni nägu ja pilk, kui ta vaatas, kuidas Ago Anderson kõne pidas, see oli väga ehe.

Ainuke möödalask oli Maarja Jakobson. Eriti see telefonikõne stseen, see oli ainuke kord, kus ma tahtsin karjuda: “Misasi see on?” Nii professionaalne näitleja ja nii ebausutav, et lihtsalt piinlik. 

Esimene pool filmist mulle täitsa meeldis. Lõbus oli. Eriti valgusfoori stseen. See OLI naljakas! Ja muidugi mind lummas SUVEAEG, mis seal parasjagu oli! (Arvestades seda, millised on olnud minu viimasemad postitused…). Filmi lõpp oli muidugi läbu. Aga jummel – see oli ju teada. Kas te tõesti pole kunagi näinud sarnaseid filme nagu “American Reunion”. Ma ütleks, et meie enda näitlejatega on sarnast asja siiski palju vahvam vaadata!

No ei ole ma ka jalaga perse naljade fänn. No ei ole! Ja ei naernud ma seal kinos nii nagu minu paremal käel olev mees (Karl istus minust vasakul :D), kelle pärast terve toolirida rappus. Aga no lõbus ja muhe oli ikka. Polnudki nii onuheinolik, nagu ma kartsin 🙂