Browsed by
Category: Uncategorized

“Klassikokkutulek”

“Klassikokkutulek”

 

“Noh, kuidas oli?”

“Nilbe!”

“Nojah, ma arvasingi…”

“Aga noh, Eesti film pidi olema nagu iseenda s*tt – ikka ju vaatad,” ütles sõbranna.

Selline dialoog oli mul mõned päevad tagasi. Ja noh, nii ongi!

Ma ei saa väga aru inimesest, kes ütleb, et ta ei ole kohutavamat filmi kui “Klassikokkutulek” näinud. Mis sa ei ole siis “Kormorane” näinud või?  Loomulikult pole siin sellist peent kunsti, absurdi ja huumorit nagu oli “Seenelkäik”. Aga inimesed, mida te siis ühelt selliselt filmilt, mille pealkiri on KLASSIKOKKUTULEK, üldse ootate?

Võtad ette ja loed sisututvustust:

Et ennast argirattast korraks välja tõmmata otsustavad semud üritusele eelneval nädalavahetusel linna peale minna ja tunda end taas 18-aastastena. Ometi on nii maailm kui meeste füüsis pikkade aastatega kõvasti muutunud. Pole midagi naljakamat keskealistest meestest, kes püüavad meeleheitlikult olla nooremad, kui kere kannatab.

Igaüks vist teab, et see “pole midagi naljakamat keskealistest meestest, kes püüavad meeleheitlikult olla nooremad” on tegelikult hoopis – pole midagi HALEDAMAT! Vaadake ringi – selliseid mehi on meie ümber tegelikult palju. Ja noh… Ega ei ajagi naerma! Nad üritavad päriselt ka klubis 30 aastat nooremaid naisi saada, riietuvad naeruväärselt (muide vanem meesterahvas võib vabalt nooruslikult riides olla, aga kuskil jookseb minu silmis ka mingi piir) ja usuvad, et uhke auto võtab neilt endilt koha 20 aastat turjalt maha. (Mõne naise silmis võtabki see uhke auto mehe turjalt maha nii 20 aastat kui ka 20 kilo, vahet pole). Ok, see polnud tegelikult otseselt teema praegu…

KLASSIKOKKUTULEK_12
Foto: Forum Cinemas

Arvestades selle filmi stenaariumi ja teemat suutsid need Eesti kaks parimat näitlejat, Mait Malmsten ja Ago Anderson, selle filmi siiski välja mängida. Ma ei ole kindel, et saunaintsidendi oleks mingid suvalised näitlejad ära teinud nii, et ma ise sinna kinopinkide vahele poleks vajunud. Ei olnud väga naljakas, aga ometi tänu nendele näitlejatele ei olnud ka väga piinlik. Ago Andersoni näoilmed on eraldi vaatamist väärt! Ja tegelikult oli Genka ka äge! Filmi lõpust meeldis mulle Kadri Adamsoni nägu ja pilk, kui ta vaatas, kuidas Ago Anderson kõne pidas, see oli väga ehe.

Ainuke möödalask oli Maarja Jakobson. Eriti see telefonikõne stseen, see oli ainuke kord, kus ma tahtsin karjuda: “Misasi see on?” Nii professionaalne näitleja ja nii ebausutav, et lihtsalt piinlik. 

Esimene pool filmist mulle täitsa meeldis. Lõbus oli. Eriti valgusfoori stseen. See OLI naljakas! Ja muidugi mind lummas SUVEAEG, mis seal parasjagu oli! (Arvestades seda, millised on olnud minu viimasemad postitused…). Filmi lõpp oli muidugi läbu. Aga jummel – see oli ju teada. Kas te tõesti pole kunagi näinud sarnaseid filme nagu “American Reunion”. Ma ütleks, et meie enda näitlejatega on sarnast asja siiski palju vahvam vaadata!

No ei ole ma ka jalaga perse naljade fänn. No ei ole! Ja ei naernud ma seal kinos nii nagu minu paremal käel olev mees (Karl istus minust vasakul :D), kelle pärast terve toolirida rappus. Aga no lõbus ja muhe oli ikka. Polnudki nii onuheinolik, nagu ma kartsin 🙂