Ethel läheb meil koolipäeval magama kella 9-10 vahel õhtul, aga viimasel ajal ta kurdab, et talle tunduks nagu ta magaks vaid 1 sekund – paneb pea padjale ja kohe peab uuesti ärkama. Pakkusin siis välja, et hakkame magama sättima pool 9. Ethelile sobis, aga ikkagi asi venis. Oli vaja kaisuloomi sättida, noh näiteks osad väiksemad loomad soki sisse toppida, nii et sokk tekitaks kaisuloomale magamiskotiefekti…

Lõpuks oli ta voodis, tekk peal ja kalli-musi tehtud ning mina suures toas diivanil. Läheb mõni aeg mööda ja järsku marsib Ethel tuppa üleni homseks koolipäevaks valmis pandud riietes! Ikka kogu värk – särk, sokid, teksad, püksirihm! Ise üliuhke. Mul oli nagu et MISSSASSSJA?!

Tema üliõnnelik oma geniaalse idee üle: “Emme, ma olen tarkpea, ma panin homsed kooliriided juba magamiseks selga, et kui ärkan, siis on need juba seljas ja saab palju kiiremini.”

Mina: “Tibukene, sa ei saa teksapükstega magama minna. Palun võta kohe riidest lahti ja pane öösu tagasi selga!”

Ethel solvunult, käed risti rinnal: “TUJURIKKUJA!!!”

Läksime siis tagasi tema tuppa, kus ta ürits mulle ikkagi seletada, kuidas teksapükstega on jumala okei magada. Mina jälle, et nii ei saa, nii on ebamugav. Tema vastu, et tema tunneb oma keha kõige paremini. (Iseenesest tõsi!). No ma püüan lapsevanemana küll veidi kastist välja mõelda, aga kooliriietega magama minna on minu jaoks ikkagi liig 😀

Pilt ei ole tehtud küll sel hetkel, aga põhimõtteliselt oli sama seis.