Kes veel ei tea, siis eelmine aasta otsustasin, et ma teen oma unistuse teoks – lähen vihmemetsa! Seda postitust saab lugeda SIIT. Tegelikult algas ettevalmistus kohe pärast seda otsust – see ettevalmistus oli psühholoogiline. Sest minu jaoks on see reis täis nii pikki kui ka lühikesi lende, kaasa arvatud mitmeid siselende. Ja ma kardan lennata. Selle reisi eesmärk ei ole minu jaoks enese ületamine või millegi tõestamine (nagu üritavad endale tõestada näiteks mõned harrastusmaratoni jooksjad vms). Nagu ma ennegi olen öelnud: minu jaoks ei ole eesmärk ületada mingeid hirme või tõestada endale, et ma midagi suudan, vaid elada lihtsalt ELU, näha kohti, mis paraku saavad juhtuda vaid neid oma suurimaid hirme ületades. (Pildid on võetud reisikorraldaja amazonas.ee lehelt, loodan, et Ivo ei pahanda).

Psühholoogiline ettevalmistus käib mul jätkuvalt… Eriti nüüd pärast ettemaksu tasumist.

Mis ma siis tahtsin kirjutada ja nö väikse vahekokkuvõtte teha? Nimelt eelmise aasta lõpus saime me reisikorraldaja Ivoga kokku ja rääkisime natuke lähemalt asjast. Minek oleks siis väikse grupiga sügisel ja kuigi Ivo võttis nii mõnegi hirmu maha (siselennud ei ole väikeste puristuslennukitega, kuhu aetakse inimesed nagu sead aedikusse, vaid ikkagi nö reisilennukitega, või et me ei tsilli ringi malaariapiirkondades), siis tekkisid nii mõnedki hirmud hoopis juurde 😀 Näiteks:

  • 5 päeva veedame me Amazonase džunglis, kus ei ole telefonilevi. NULL levi. Ma ei räägi kunagisest 10 aasta tagusest Tele2 ajast, kus neil olid leviaugud 😀 Vaid nagu – pole olemas levi! Rääkimata mingist internetist. Häda korral saab ühendust mingi saatjaga. 5 päeva! Katastroof ju! Mitte see, et netti ei saa, vaid see tunne, et ma ei saa koju helistada jne. Ma arvan, et see on mu jaoks esimene sarnane kogemus pärast aastat 1999 jaoks (ja isegi siis oli tavatelefon ikkagi olemas). Fotoka akut pidi saama genekaga ikkagi hütis laadida.
  • Machu Picchu reisile läheme me sedasi, et lennukiga kohe ca 3400m kõrgusele Cuscosse. Esimene päev on küll aklimatiseerumiseks ja harjumiseks, et seal on vähem hapnikku, kuid on suur oht, et ikkagi hakkab halb. Mäehaigus. Hea pidi olema see, et seal on ikkagi arstiabi võtta. Apteegis pidid olema müügil isegi hapnikumaskid 😀 Ja veel parem uudis (naljaga pooleks), et seal ravitakse mäehaigust kokalehtedega, mis on täiesti legaalne ja normaalne.
  • Kui Ivo küsis, kas ma kõrgust kardan (mida ma muidugi kardan), siis mainis ta, et tuleb kõndida umbes nii laial teel (näidates kätega mitte LAIA vaid kitsast teed!), siis hiljem googeldades leidsin ma sellised pildid näiteks netist.
Machu-Picchu-Inca-Trail-Hike_5

See pilt ei ole amazonas.ee kodulehelt, vaid leidsin selle netist. Vb on see suvaline selle kandi matkarada, aga umbes äkki ta midagi sellist mõtles. (Pildil paistab küll, et üks on alla kukkunud :D)

Hiking-Huayna-Picchu-Machu-Picchu-Peru.jpg

See pilt on ka leitud internetist ja ei ole amazonas.ee lehelt.

Noh, et sellised hirmud. Lisaks mõtlesin ma paar päeva tagasi, et googeldaks sõnapaari “maavärin Peruus” ja noh, ütleme nii, et maavärinad on Peruus mitte lihtsalt sagedased, vaid nagu 6-9 palli Richteri skaalas ja VÄGA sagedased. Nagu meil lumeuputus Kalamaja tänavatel. Ja ühesõnaga loomulikult otsuse, et ma sinna Peruusse tahan minna, võtsin ma muidugi enne vastu, kui hakkasin googeldama mingeid maavärinaid, mäehaigusi, kollapalavikke jne 🙂

Oleks enne googeldanud, poleks seda otsust äkki tulnudki…

Igatahes uurin ma hetkel kindlustusi ja üle tuleb vaadata ka matkavarustus, nimekiri ja juhised on ette antud ja mingil hetkel lahkan need asjad ka siin lahti. Ilmselt päris varsti 🙂

PS: Teate Rimi korraldab neid kleepsukogumisi ja siis saab nende eest osta tavaliselt mingeid lauanõusid (mida muidugi niikuinii kõigil juba piisavalt on). Mul on hea meel, et nad said aru, et pole vist mõtet iga kord sinna kataloogi taldrikuid panna ja täna nägin poes, et seal on hoopis välja pakutud – MATKAVARUSTUS! See on ju märk onju! 😀

DSC_1794.jpg