Ma ei mäeta, kui vana Astrid Lindgreni loodud tegelane Vahtramäe Emil oli, kui ta oma koerustükke tegi, aga ma miskipärast arvan, et noorem kui Ethel. Vanasti said ju lapsed varem nö suureks. Mulle tundub, et Ethel on just jõudnud sellesse Vahtramäe Emili ikka, kellel lihtsalt JUHTUB ja kes hiljem teeb sellise :O näo ja ütleb: “Mina ei ole midagi teinud!”

Näiteks selline hetk, kus hakkame õue minema ja ma vaatan koridoris, et Ethel, miks sul ripsmed värvitud on. Ethel ütleb, et tema ei tea midagi. Ma kergitan ja kortsutan kulmu samaaegselt, see tähendab leebemalt seda, et tunnista üles. Ja siis ta lõpuks naeratab ja ütleb, et meigutas natuke 🙂

Eile õhtul avastasin, et vannitoa kraanikauss on umbes. Mõtlesin, et okei, Karl lõikas jälle ise habet ja noh, ennegi juhtunud. Valasin torupuhastit ja ootasin paar sekki, mille peale hakkas torust ülesse viskama KOORITUD PÄEVALILLESEEMNEID! Oleks te mu nägu näinud!

“Ethel, kas sina panid seemneid vannitoa kraanikaussi???!”

“EIIIIIIIII!!!!”

“Ethel, aga ma olen päris kindel, et Karl ei pannud ja et ma ise ka ei pannud, järelikult panid sina!”

“Ausalt, mina ei ole MITTE MIDAGI TEINUD!”

Sellele ülevalolevale lausele järgneb nägu, mis paneb mind tõesti kahtlema, et äkki ma lihtsalt ise võtsin köögist terve paki päevalilleseemneid ja läksin kallasin vannitoa kraanikaussi ja läksin hulluks ja süüdistan nüüd Ethelit…

“Ethel, aga kes siis tegi?”

“Mina ei tea!”

“Kuule, tunnista üles, ma luban, et ma ei hakka riidlema. Praegu on sul võimalik ausalt üles tunnistada!”

Ethelil hakkas järsku VÄGA UNI, ta oli juba tegelikult voodis ja kui ta seal vahel viskleb, et und ei ole, siis sel hetkel tuli tal täielik kooma peale.

“Eeeetheeeeel, palun tunnista üles, ma ei hakka riidlema. Aga kui homme välja tuleb, et sina tegid, siis ma olen kuri, et sa valetasid.”

“No olgu, mina panin, aga KOGEMATA.”

Järgnes pikk selgitus sellest, kuidas KOGEMATA päevalilleseemned vannituppa kraanikaussi võivad saada…